Potipõllunduse hooaeg, alga!

Käes aprill! Aeg keha ja vaim põlluharimisrõõmudeks valmis seada. Olen neti teel soetanud üsna kireva valiku arbuusisorte ja 3ndal aprillil teen otsa lahti - poetan mulda kaks pika kasvuajaga kollakasvalget arbuusiseemet nimega Carolina Cross #183, et teada saada, kui kaua nende idanemine aega võtab. Seemned on üsna tavapäratut värvi. Nagu kõrvitsal, aga pisut väiksemad.
Üks asi jääb hinge kripeldama... Nimelt, tehes inventuuri sügisel tellitud ja talveks tallele pandud seemnepakkide üle, avastan justnimelt Carolina Cross´i pakendilt sordinimetuse järel numbrierinevuse...mitte 183, aga 180... Nüüd ei teagi, kas idanemas on sort mida kasvatada plaanisin või on tegemist sootuks mõne teisega. Sügisel kaupa kätte saades ei pannud erinevust tähele, muidu oleks müüjalt järele pärinud. Mis seal ikka. Tuleb olla kannatlik, kuni ühel ilusal päeval on viljad paisumas, juhul kui sellise pika valmimise ajaga (100 päeva) arbuus meie kliimas ikka kasvada tahab. Küllap siiski, kui ilma on, usutlen endamisi.
Ja tänaseks, seega 9 päeva hiljem, on esimene uudistaja nina mulla seest välja pistnud. Teretulemast siia päikese alla!
Põhiline külviaeg jääb siiski aprilli keskpaika. Leian, et väga vara ei ole mõttekas taimi ette kasvatada; maa peab kenasti üles soojenema. Pole ka hea lasta taimedel pottides välja venida ega juurekaval hõivata kogu potisisu.

Kuna olen kortermaja elanik ja taimelavaks on aknalauad, siis aprilli lõpu poole julgen viia oma "tibukesed" vanemate poole kütteta kasvuhoonesse, kus päevaajal jagub sooja ja valgust piisavalt. Ööseks, aga esialgu toimetan nad tuppa, hiljem piisab loorijupiga katmisest. Nõndaviisi külvates ja pikeerides, taimekastidega kasvuhoonest tuppa ja tagasi rännates, nagu kass poegadega, kulgeb aprillikuu...

Hiline avastus.

Ühel sügispäeval keset oktoobrikuud leiab isa keldririiulilt kopsaka arbuusi ja juhtumisi päevi hiljem maal toidulaua ääres mainib leiust meilegi. Omateada on kõik viljad ammu ära söödud??... Otsustame pühapäeva õhtul pärast maalt naasmist ja vanemate juures saunaskäiku asja keldrisse uurima minna. Mu silmad lähevad õige suureks, kui mees ilmub nähtavale ca 6-kilose arbuusiga. Karta on, et see sell on pea kaks kuud oma hoiukohta moosidega jaganud.



Koputan sõrmenukkidega vastu koort; kõla õige tuhm. Arbuusi alumisel poolel on pind pöidlaga vajutades veidi pehme. Ei julge loota, et avamisel särtspunane ja värskelt lõhnav viljaliha vastu vaatab. Pauku ei käi ja sisu laiali voolama ei hakka, kui nuga vilja poolitab. Minu üllatuseks ei näe viljaliha sugugi nii halb välja; on küll kollakat tooni juurde lisandunud, ja ka aroom on täitsa olemas. Siiski miski mind söömise juures häirib, nii et piirdun paari-kolme suutäiega. Aga teised. Nemad ei ole maitse osas üldse nõnda nõudlikud kui mina. Lõbus on vaadata, kuidas kaassööjad poolele arbuusile päkad silma ajavad. Ja kiidavad. Hoiatan neid esmaspäeval asetleidvate seedekorratuste eest (mis jäävad ilmnemata). Mul on aga siiralt kahju, et arbuusile keegi varem jälile ei saanud. Mõelda vaid, kui maitsev oleks võinud see olla 2-3 (või enam) nädalat tagasi!...

Heietusi....

Nüüd, kus sügis on hoo sisse saanud, põllud talvepuhkuseks valmistumas, on mõnus unustada end küdeva ahju ligi tuleleegimängu vaatama, veeretama mõtteid möödunust ja ka vargsi piiluma tulevikku. Arbuusid on kenasti ära söödud, isu selleks hooajaks rahuldatud. Mõtted aga veel mitte. Aeg-ajalt avastan end arbuusiteemadega kostitamas, netipõllul ringi uitamas, endale meelepärast teavet hankimas. Minu rõõmuks ei ole arbuusi näol tegemist vaid maitsva ja mahlase dessertköögiviljaga. Temas on peidus nii mõndagi vajalikku, alustades sellest, mida kogeb iga sööja, kui vilja lahti lõikab või hambad sisse lööb - suur veesisaldus. Magus maitse annab tunnistust süsivesikute olemasolust - erinevatest suhkrutest, mis meie rakkudele energiaallikaks. Valke ja rasvu on sajas grammis viljalihas minimaalselt. Võid ju kilo arbuusi korraga nahka pista ja saad sellest kogusest ennekõike tugeva täiskõhutunde, rasvu vaid 1,5 ja valke 6,1 grammi. Väga vähe. Süsivesikute sisaldus Vikipeedia andmetel 7,55 grammi 100g kohta. Kilo peale teeb 75,5 grammi - keskmise lõunaportsu jagu suhkruid. Nii mõnigi allikas kinnitab, et see vili ei paista silma oma vitamiini- ja mineraalainete rikkuse poolest. Siiski on ta suurepärane C-, A-, B6- ja B1-vitamiini allikas. Lisaks leidub märkimisväärsel hulgal kaaliumit, magneesiumit, ka rauda. Tervisttoetavaid toimeid on päris palju. Mind veetleb üks inglisekeelne artikkel, milles tuuakse välja arbuusis leiduvate mõnede fütotoitainete mõju tervisele. On ju hea teada, mida söödav peale meeldiva maitseelamuse veel positiivset pakkuda võib. Arbuusisöömine, nimelt aitab ära hoida põletikku, mis võib viia erinevate haiguste nagu astma, ateroskleroosi, diabeedi, soolevähi, artriidi, tekkimiseni. Kaitsvat toimet seostatakse viljas leiduvate kasulike antioksüdantidega nagu lükopeen ja beetakaroteen, mis kuuluvad karotenoidide hulka. Need on looduslikult esinevad taimepigmendid, mis annavad viljadele omase värvuse. Teatavasti muudavad tugevatoimelised antioksüdandid meie organismis kahjutuks tervist ohustavad vabad radikaalid - üliaktiivsed ühendid, mis tekivad kehas keemiliste reaktsioonide käigus. Organismi satub neid ka toidu ja õhuga ning tubakasuitsuga. Nad on võimelised oksüdeerima kolesterooli, mis kinnitub veresoone seintele, ummistades neid ning põhjustades südame-veresoonkonna haigusi (nt südameinfarkti). Vabad radikaalid võivad ahendada hingamisteid halvendades astma kulgu. Nad võivad suurendada luu- ja liigespõletikku, põhjustades liigesekahjustust. Teaduslikud uuringud on näidanud, et suurte C-vitamiini (mis on ka antioksüdant) ja beetakaroteenikoguste sissevõtmine aitab vähendada südamehaiguste riski, astmast tingitud hingamisteede spasme, soolevähi riski ning leevendada ka luu- ja liigespõletike sümptomeid. Üks tassitäis arbuusi sisaldab 24,3% C-vitamiini kogu päevasest vajadusest ja 11,1% A-vitamiini sünteesimiseks vajalikku beetakaroteeni.

Lükopeeni on põhjalikult uuritud vähkiennetava toime osas. Erinevalt teistest toidu fütotoitainetest, mille mõju on jälgitud loomadel, on lükopeeni korduvalt uuritud inimeste peal ning avastatud selle aine kaitsev funktsioon erinevate vähkide osas, nagu eesnäärme-, rinna-, emakalimaskesta-, kopsu-, käärsoole-pärasoole vähk. Ajakirjas " The American Journal of Clinical Nutrition" avaldatud uuringus avastati huvitav tõsiasi, et jäme- ja pärasoole adenoomiga ( polüüp, mis võib üle minna soolevähiks) patsientide veres on lükopeenitase 35% madalam, kui uuringurühmal, kel polüüpi ei esinenud. Ka beetakaroteeni sisaldus oli 25,5% väiksem. Lõplikus uuringu analüüsis tuli välja, et vereplasma madal lükopeenisisaldus (alla 70 mikrogrammi liitri kohta) ja suitsetamine suurendavad jäme-pärasoole adenoomi tekke tõenäosust. Madal lükopeenitase suurendas riski ligi 230%, suitsetamine 302%.

Lükopeenile omistatakse ka vere valgeliblede DNA-d kaitsev roll.

Ja veel üks tähelepanek! Lükopeenirikaste viljade ja rohelise tee tarbimine võivad suuresti vähendada meestel riski haigestuda eesnäärme vähki, vihjatakse uuringus, mis avaldatud ajakirjas "Asia Pacific Journal of Clinical Nutrition." Kusjuures, kui tarvitada regulaarselt nii lükopeenirikkaid toiduaineid kui ka rohelist teed, on kaitsev efekt tuduvalt suurem, kui süües-juues ainult üht või teist toiduainet.
Arbuusisöömisest on abi ka silmadele! Silmapõhjade lupjumist ehk maakula degeneratsiooni peetakse maailmas üheks peamiseks pimedaks jäämise põhjuseks vanemas eas. Silma võrkkestal asub üks imepisike ala nimega kollatähn ehk maakula. Kui me vaatame mingit objekti, siis tekib sellest ümberpööratud terav kujutis kollatähni piirkonnas. Seega võimaldab kollatähn näha peeneid detaile. Selleks, et vähendada vanusega seotud maakula degeneratsiooni haigestumise riski, soovitatakse päevas süüa kolm või enam portsjonit puuvilja, et katta vajalik kogus A-, C- ja E-vitamiini. Arbuus aitab siinjuures seda eesmärki saavutada. Kui suur on üks ports arbuusi? Artiklist loetu põhjal 152 grammi ehk üks tassitäis.

Arbuusis leidub erakordselt palju tsitrulliininimelist aminohapet, millest sünteesitakse arginiini. Organismis toimuvate keerukate protsesside kaudu kasutatakse arginiini uureatsüklis, et eemaldada kehast ammooniumi. Ta on kaasosaline, et lõõgastada veresooni, mille tagajärjel langeb vererõhk. Arginiinil on ka erektsiooni düsfunktsiooni ärahoidev toime, parandab insuliinitundlikkust II tüüpi suhkruhaigust põdevatel ülekaalulistel inimestel, kel esineb insuliinresistentsus. Ühesõnaga, aitab langetada veresuhkrut läbi insuliinitundlikkuse paranemise.

Minu suureks heameeleks on võimalik mõjutada antioksüdantide sisaldust arbuusis. Mida küpsem vili, seda rohkem karotenoide. Olulist rolli omab ruumi temperatuur. Antioksüdantide tase tõuseb arbuusides, mida säilitatakse toatemperatuuril. Ühes uuringus, kus vilju säilitati 21 C juures 14 päeva, leiti, et lükopeenitase tõuseb ligi 11-40%, beetakaroteenisisaldus 50-139% võrreldses värskelt nopitud arbuusidega! Samas madalate hoiutemperatuuride (5...13 C) juures tõuseb karotenoidide sisaldus väga vähe.

Niisiis, ei maksa kiirustada peenralt võetud või ka poest ostetud vilja avamisega, kui on soov muuta ta antioksüdandipommiks, mis asub rünnakule vabade radikaalide vastu. Ja ikka selleks, et hoida end tervena, elurõõmsana, nooruslikuna...

Päev põllul.

Tänane päev möödub sügiseseid põllutöid tehes. Vaatamata eilsele sompus ja vihmasele ilmale, annab pilvine hommik lootust alustada kartuli ülesvõtmisega. Päeva märksõnadeks on kartulid ja arbuusipausid. Hommikul korjan ära 3 Crimson Sweet´i, mis pildil esiplaanil. Taga taldrikul ootab lahti lõikamist 6,4 kg kaaluv "ungarlane". Seda teemegi enne tõsist põllutööd. Ei saa kurta; nädalapäevad keldripimeduses seismist ei ole grammivõrd halvendanud vilja maitseomadusi. Pigem võib oletada, et temas on tõusnud ka teatud bioaktiivsete ainete hulk, nagu beetakaroteen, antioksüdant lükopeen, mille sisaldus järelvalmimisega kasvab. Siinjuures mängivat olulist rolli ruumi temperatuur; madalate säilituskraadide (+5...+13 C) juures eelpool nimetatud ainete süntees seiskub. Meie maakivist kelder ei ole jõudnud pärast kuuma suve veel maha jahtuda olles 16-17 C juures.

Ilm läheb päevapeale selgemaks ja ka soojemaks, aga kui aus olla, ega üks korralik kartulivõtt ilma vihmata ei toimu. Sahmakas vett taevast on piisav põhjus tööseisakuks, selja sirutuseks. Ajastus on üsna täpne, kuna nälg hakkab märku andma. Nüüd on sobilik moment uue arbuusi avamiseks, kehakinnituseks. Kollase sisuga Sunshine täidab kõhtu ja asendab ajutiselt päikest.

Õnneks ei ole vihmahoog väga suur nii, et pikka puhkusepõlve ei tule. Põld ootab! Vagusid on omajagu ja plaan tänase päevaga kartul üles saada on võetud eesmärgiks. Ega see "tuhvlivõtt" üks lust ja lillepidu ole. Kuna tahedamat suutäit tegema ei lähe, annab varsti tühi kõht jälle endast märku. Arbuus on küll väga hea ja maitsev, aga kõhtu pikaks ajaks pidama ei jää. Küll aga annab põietäidet, mis omakorda võimaluse hetkeks põllult lahkuda...

Naljakas on mõelda, et kui tavaliselt sööme kartulivõtu vahepausidel puudelt allaraputatud õunu, siis sel sügisel hoopis omakasvatatud arbuuse.

Õhtupoolikul saavad vaod lõpuks ühelepoole. Ja mind saatmas hundiisu. Süüa! Süüa, aga mitte arbuusi! Kartul potti ja liha vardasse!

Üritan toidulauas piiri pidada, kuna plaanin siiski veel ühe arbuusi täna avada - selle suve kõige suurema vilja - 12,2 kilose Crimson Sweet´i, mis eelmisel laupäeval nopitud...

Arbuus versus kõrvits.

Lõpuks lõikame suve suurima omakasvatatud arbuusi lahti. Ka siin ei tule pettuda; viljaliha näeb ilus ja ahvatlev välja ja tema ülimagus maitse toob silme ette palavad suvepäevad. Igatsen neid aegu tagasi...

Peab tunnistama, et olen suve jooksul muutnud hinnangut sellesse arbuusisorti... ikka positiivsuse suunas. Tänu erakordsele suvele on avaldunud tema tõelised omadused -kvantiteet ja kvaliteet - mis jahedal ja vihmasel aastal võivad jääda tagasihoidlikuks, spekuleerin ma. Seda aga saan teada siis, kui ka järgnevatel hooaegadel proovin kätt Crimsoni kasvatamises.

Tänased toimetused.

Nädal augustit jälle mööda saamas. Laupäev käsil. Puhkepäev, mida saab alustada rutiinse arbuusivalduse külastamisega erinevalt argihommikutest. Tasapisi hakkan harjuma uue rütmi ja mitmepäevase eemalviibimisega taimekasvatuse võlumaailmast, tegelikult maatoimetustest üldse.

Vahepeal on osad arbuusid jõudnud niikaugele, et aeg nad lahutada taimest... Usaldan infot paelal, mille olen viljumise järel sidunud varrele. Aga vaatan ka teisi märke nagu arbuusi "kõhualune" (kas toon kollakas), ka lähimat köitraagu. Osadele viljadele pole linti ümber sidunud; need jäävad sisetunde hooleks, mis võib olla petlik. Siiani pole aga esimesena mainitud variant mind alt vedanud.
Täna teeb Crimson Sweet jälle ilma, tegelikult kaalurekordi! Olgugi, et ümbermõõt ei ulatu päris 90 cm-ni, on kaalu üle 100 grammi rohkem kui 14 augusti gigandil, täpsemalt 12, 253 kg. Uskumatu, aga tõsi. Temaga sama kaua peenras viibinud teine Crimson, mille ära toome, kaalub 8,5 kg; ka suurepärane tulemus.


Seekord korjame ära mitmed teise ringi Sunshine´i viljad. Koputades võib hoomata mahlast pingul sisu. Aga ka Sugar Baby tundub olevat valmis. Osade viljade puhul täna ongi vaja uurida väliseid märke, kuna puudub pael tänuväärt infoga. Loodetavasti on väljavalitud eksemplarid küpsed.




Grupipilt koosseisuga: I rida Crimson Sweet ja SugarBaby, II rida Sweet Favorite F1 ja Sugar Baby, III rida Sunshine F1 ja pisut allpool nö ungari arbuus ja IV rida Starlight F1.

Tänased arbuusiplaanid.
Päevakangelane ja kõige suurem Sunshine (6,8 kg) ning veel mõned iludused lähevad keldrisse hoiule, et järgmisel nädalavahetusel kartulivõtu pausidel lasta hea maitsta. Osad jäävad autosse ootama kojusõitu ning mõned toome tuppa koheseks tarvitamiseks.

Jätkan tasapisi põllu koristamist arbuusitaimedest, kaartest, kividest ja muudest abivahenditest. Kasvama jätan vaid need, millel vili valmimas. Sätin peale ka katteloori, mis peenra kõrval suve jooksul lebades on kohati üsna poriseks saanud. Aga pole hullu. Eks siis ole näha, kuidas vili vähesema valgusega valmib. Parem olgu pisut soojem, kui et külma poolt näpistatud. Ja üleüldse; kui neist mõnedest viljadest asja ei saa, siis pole midagi. Selle aasta saak on olnud rikkalik ja iga arbuus, mille veel korjan, on boonus.

Mõttes mõlgub ka arbuusi sügavkülmutamine. Talvel oleks tore kogeda suviseid maitseelamusi, kuigi pole õrna aimu, milliseks muutub viljaliha ülessulatamise järgselt. Internetis soovitab üks inglisekeelne allikas seda teha nii nagu esialgu järgida üritan.
Kõigepealt pesen ühe 5,5 kg kaaluva Sweet Favorite´i vilja puhtaks ja lõikan lahti.

Kaelaosast ei ole päris küps, seda ei plaani toiduks tarvitada. Lõikan viiludeks ja koorin, eemaldan seemned, mida silman ning tükeldan viljaliha kuubikuteks. Nüüd läheb vaja küpsetuspaberit, millele tükid asetada.

Kuna külmiku üks sahtlitest saab tühjendatud ja puhastatud, võtan ta kapist välja ning panen sellele paberi. Nii on mugavam arbuusikuubikud korraga mõneks ajaks külmuma lükata.Samal ajal kui punased kuubikud on "kapis", toon sahvrist hoiukarbid ja järgmise vilja - Sunshine F1.

Avame arbuusi... Vili prõksatab noa iga liigutuse peale, mahlad hakkavad voolama... Arbuus küps mis küps.Toas levib värskendav arbuusilõhn (peab tunnistama, et eemise viljaga ei pannud seda tähele). Esimesed lõigud rändavad otsemaid suhu. Väga maitsev on.

Ka siin lõikan ära koore, urgitsen noaga välja ettejuhtuvad seemned ning teen kuubikuteks. Seejärel asetan paberiga vaagnale. Paraku võtab punaste kuupide külmumine omajagu aega. Ikka ja jälle haarab käsi kollaste "ampsude " järele.

Selleks, et tehtud töö ootamisega tühja ei jookseks, laon arbuusitükid hoiukarpi jättes üles paisumisruumi, sulgen karbid ja viin sügavkülma mõnele teisele riiulile. Seega jätan südamerahuga nö eelkülmutusprotsessi vahele. Viimase mõte on arvatavasti vältida mahlaste kuubikute kokku külmumist.

Umbes 40 minuti pärast võtan sahtli kergelt külmunud punaste kuubikutega välja, laon kiiresti karpidesse ja tagasi külma. Kuna niisugune kaheetapiline külmutamisviis on aeganõudev, lepin võimalusega, et osad arbuusitükid on ükskord karbist võttes üksteise külge kõvasti kinni külmunud, aga pole hullu. Arvata võib, et loosi läheb karbitäis korraga...

Hilised üritajad.

Sügis on tulekul. Tuleb kiiresti ja mühinal, kui vaadata ilmajaama prognoosi. Vaatamata vihmadele ja ähvardavale jahedusele, on mõni taim nõuks võtnud õitseda ja viljuda. Nagu näiteks see Sugar Baby, mis peale esimest saaki mõtleb optimistlikult sügisele vastu minna. Väga tore, aga... kas ikka maksab? Ei raatsi seda mõnepäevast viljanatukest ära ka noppida. Las proovib, annan vabad käed ja seon varrele paela viljumiskuupäevaga 20.08. See on loomulikult oletatav aeg, kuna tolmeldamas on käinud putukad ja silma järgi pakun vanuse.
Taime lehed on väikesed, kollakad, aga uusi on ka peale tulemas. Selge on see, et hilisemate viljde maitse jääb kesksuvistele ülimagusatele ja mahlastele arbuusidele kindlapeale alla.

... Ja Sweet Favourite F1, äsja õitsenud... Kas tõesti üritab kasvama hakata? Vilja valmimine võtab ilusate ilmadega aega ca 39-40 päeva, aga jahedaga... väga kahtlen kas üldse jaksab, aga las loodus ise otsustab. Kui sünnib ime, võiks arbuusile minna ca 29 - 30 septembri paiku... Elame-näeme.

Osad teise ringi viljad peaksid ka varsti valmis saama nagu näiteks pildil olev Sunshine F1, mis hakanud edenema 24. juuli paiku - mõni päev enne kui selle taime esimene arbuus saab nopitud. Tema kõrvaloleval taimel on kaks väiksemat vilja (vasakpoolne on pildil) kasvamas. Peenras on selliseid teist raksu vilju kandvaid taimi mitmeid. Need on enamjaolt tolmeldatud putukate poolt. Aga põllult võib leida ka nö esimese ringi vilju, mis hilisema istutamise ja õitsemise ning mõni ka pikema valmimisaja tõttu veel varrel.

Siin veel paar pilti vapratest hilisüritajatest, kel tuleb trotsida jahedaid tuuli ja vihmahooge ja lähenevaid hallaöid...

Lajko II F1

Õhus on sügise märke...

Ebatavaliselt pikk kuumaperiood on nüüdseks vist selja taga ja augusti keskpaigale omased külmad ööd on endast selgesti märku andnud. Õhutemperatuur vastu tänast hommikut on päris tagasihoidlik, kui kella kuue paiku heidan unise pilgu (juhtmeta) termomeetrile, mille andur asub melonimajas maapinnale lähedal. Seal registreerib vaid + 6 kraadi. Tõenäoliselt on väljas nõks jahedamgi. Ei tea, mis arbuusid ja melonid sellistest öödest arvavad? Kas jaksavad valmida? Päeval ei saa kurta; kui on päikest, siis ka sooja parasjagu, aga kiiresti saabuv õhtupimedus ja vihmakrõbin vastu akent äratavad hingesopis ängi ja igatsuse. Kas on see kurbus, et suvi nii kiirelt möödub, või hirm pika ja pimeda aja ees... või hoopis midagi muud... Tegelikult on sügis väga ilus aeg, mulle meeldib, ja ometi, kui hooman teatud lõhnu, päikesepaistet ja soojust pärast külma ööd, sookurgede kluugutusi ja mida kõike veel... siis tean, et sügis pole enam kaugel ja see paneb hinge kripeldama.
Aga veel on aias põnev, näiteks täna 20. augustil - taasiseseisvumispäeval, kui peenralt saabub Sweet Favourite, järjekordne suur tükk või hoopis suurtükk... 10,4 kg.
Varrel 43 päeva.
Keskpäeval, kui janu pitsitama hakkab, lõikame arbuusi lahti. Jagub ainult kiidusõnu! Sööd ja imestad, mida päike ja soojus teha suudavad.

Viljaliha on nii magus ja mahlane, et kui kevadel taas arbuusikasvatuskihk peale tuleb, siis leiab see sort nimekirjas ilmatingimata koha esimeste seas.
Ka tundub seemneid vähem olema või sõltub see lahtilõikamise viisist (risti või pikuti)? Niimoodi ketastena, mis veel omakorda sektoriteks poolitatud, ei satu seemneid korraga hamba alla palju. Lihtsam ka süüa, mahlad ei voola mööda põski.

Au päiksele!

Aga veel üks huvitav vili kasvab arbuusipeenras (all pildil). Peaks olema Sweet Favourite, kuid koore muster sellele ei sarnane. Kus on selgesti silmapaistvad tumedad triibud? Pole. Kas eksikombel seemnepakki vupsanud mõni teine sort või tegu albiinoga? Kas taimede ja viliköögiviljade hulgas üldse esineb albinismi? Ei tea, ei tea. Või pole see taim sordipuhtast seemnest kasvanud? Olgu, kuis on, igatahes suhtun temasse kui auväärt Sweet Favourite F1 ja arvestan valmimiseaega sordile vastavalt.

On ka aeg alustada põllul tasapisi otste kokkutõmbamisega. Need taimed, millelt saak korjatud või lehed kollased, tirin üles. Kuna osad viljad on kohe-kohe valmis saamas, üritan taimedele organiseerida vihmakaitset, sest mulle tundub, et nii palju vett, kui viimasel ajal taevast tulema on hakanud, mu taimed ei vaja.
Osad viljahakatised on äsja paisuma hakanud. Need küll tolmeldatud putukate poolt. Kui lehestik ilus, olen taimele ühe punni külge jätnud, kuigi võib arvata, et tänu jahedatele ja vihmastele ilmadele ning ennekõike saabuvatele öökülmadele, ei pruugi mu "teise ringi viljad" valmis saada. Aga vaatame.

Mul kasvab peenras ka üks matrjonoshka, vaid silmad ja naerusuu puudu. Toon ta ära, kuna kaelaosast pehme. Sama taime teine vili on hoo sisse saanud. Ju siis matrjoshka jaoks ei jagu jõudu. Kaalub 2,1 kg.

Lahtilõigatult näeb välja selline: ühelt poolelt seemned pruunid, teiselt valged ja kaelaosa päris toores.Olgugi, et punane osa on magus, pole ta väga puhta ja värske maitsega. Meenutab pigem magusat kurki.

Õhtu saabudes hakkavad siilid liikuma. Kuna nädalapäevad tagasi ühel hilisel tunnil kohtun okaskeraga juhuslikult kompostihunniku juures, kus viimane äravisatud arbuusikoorte kallal rõksutab, otsustan täna õhtul teda kostitada selle pirnikujulise arbuusi poolega. Ei tule kaua oodata, kui kuulen pimeduses põõsavarjus mõnusat matsutamist. Õnneks on fotoaparaat ligi ja välgu abil õnnestub maias külaline jäädvustada.

Nüüd võib südamerahus magama minna. Kõik on saanud maitsta Eestis kasvatatud magusat arbuusi: meie ise, herilased, porilased, muud sitikad, siilid......