kolmapäev, 28. september 2011

Sügiseselt

Sügis on koha ametlikult sisse võtnud ning minul on käsil põldude-peenarde koristus igasugusest kraamist, nii söödavast kui mittesöödavast. Peab mainima, et kevadel jagub tohutut entusiasmi kõikvõimalike tarvikute-abivahendite põllule vedamiseks, ikka ja ainult selleks, et taimekasvatus vilja kannaks. Nüüd, sellesama nodi ära koristamine ja oma kohale paigutamine on üsna vaevarikas, eriti kui vihm sagedane külaline. Mõistan lapsi, kes suure hurraaga kõikvõimalike mängude kallale asuvad, kuid pärast hädas asjade koristamisega. Minul niisamuti. Suur mäng ja eksperiment põllul on jõudnud lõpule ning ei pakata ma ühti suurest energiast, et kõik kivid ja kaared ning kiled sättida usinasti taas oma kohale talve ootama. Aga mis ikka; kevadel alustatud projekt vajab igatahes lõpetamist ning et oleks võimalik ka järgmist hooaega kenasti vastu võtta, sunnin end ikka ja jälle põllule.


Heites pilgu tagasi suvele, võib sellega üldkokkuvõttes rahule jääda. Arbuusisortiment võrreldes möödunuga on tunduvalt rikkalikum; kokku kasvamas 27 erinimelist esindajat. Enamus neist ootuspärased ja väga maitsvad. Siiski, gigant Carolina Cross´i viljelemine avamaal läheb vett vedama. Küpset ja suurt vilja maitsta ei õnnestu. Kahest peenrasse istutatud taimest elab üks üle kevadilmade vintsutused. Oma pika valmimisaja tõttu jääb ta aga lõpuks ebasobivatele sügisilmadele jalgu.


Pildil Carolina Cross kenasti piki peenart sirutumas ja on avanud ka oma esimese emasõie 25. juunil, mille ma viljuma meelitan. Esialgu sujub kõik kenasti. Viljahakatis hakkab mõõtu koguma. Põnevusega jälgin tema parameetrite suurenemist.

17. juulil saab täis kolm nädalat viljumisest. Minu arvestuste kohaselt peaks vili varrel veel kosuma kusagil viis nädalat, kuid paraku lõppeb tema arengutee just nüüd, kolmenädalaselt. Kuna arbuusi tagumine osa tundub katsudes sõrme all kahtlaselt vetruv võrreldes koore ülejäänud osaga, mis on prinkis ja kõva, otsustan ta varrelt eemaldada.
Ka pildil võib näha ebakorrapärast kuju vilja selles osas, kus kooreosa pehmem.
Nagu arvata võib, on ta alles täiesti toores; seest valge ja maitsetu. Kaal 4,7 kg - niisama raske, kui meie eakas kiisu.



Nõnda möödub esimene katsetus.


Suvi on jõudnud haripunkti, mis tekitab kahtlusi, kas Carolina Crossi küpset vilja sel suvel maitsta saab, kuid jään ootama uusi emasõisi. Nädala pärast õnnestubki üks tolmeldada.

Siin pildil on viljumisest möödas 6 nädalat. September on vahepeal kätte jõudnud. Veel kolm nädalat võiks ta kasvada, kuid nüüd on probleemiks sagedased vihmad. Liigne niiskus ja jahedus ohustab lehestikku. Üritan meisterdada peale korraliku vihmakile koos külgedel asuvate õhutusavadega. Kahjuks mu pingutused on edutud. Pooleteise nädala pärast on enamus lehti pruuniks läinud ning on ilmselgelt mõttetu vilja varrel edasi säilitada. Arbuusi kogumassiks kujuneb paljulubatud 80-90 kg asemel ca 8 kg. Mis seal ikka.


On, kuidas selle Carolina Crossiga on, mind aga üllatab üks kõrvitsasort, mis kevadel Seemnemaailmast tellitud. Suurekasvuline, nimega Goliàš. Ühele taimele leian koha õlikõrvitsa läheduses lauda taga. Alguses ei saa minema, pärast aga pidama. Nii võiks tema kohta öelda. Juuli alguses juba loobun mõttest, et peale õitsemise võiks ta ka saaki anda. Siiski, leian ühel päeval lopsakate lehtede varjus paisumas kolm kõrvitsat. 24. septembril on aeg nad meeste abiga toa juurde organiseerida.

Veel on lahti lõikamata ka Carolina Cross, mistõttu teen temastki oranžide mürakate seltsis viimase fotojäädvustuse. Mind aga hämmastab tõsiasi, et see Goliaši-nimeline kõrvitsataim on kasvatanud meile 3 suurt vilja massiväärtustega 50kg, 55kg ja 57kg. Lisaks leiame lehtede vahelt veel 15 kg ja 25 kg kaaluva ponksu! Omajagu "kingitusi" jagab lahkelt ka õlikõrvits, millede avamist ma põnevusega ootan, kuna kestadeta seemned kõlbavad koheselt süüa.
Jah, suvi on selleks korraks möödas, rikkalik sügis uhkeldamas oma andidega. Küllastustunne arbuusidest ja melonitest on suur. Seega liigun tänutundega peenarde poole kive, lauajuppe, raudkaari ära vedama, kilesid kuivatama, et maagi saaks peatselt saabuvaks talvepuhkuseks ette valmistatud.

pühapäev, 28. august 2011

Kaua kasvand - kaunikesed.

Olen ülimalt rahul, et kevadel vara pistan pika valmimisajaga arbuuside seemned mulda ning riskin keset maikuud (11.05) nad juba peenrasse istutada. Tänu sellele õnnestub mõnda maitsta juba juuli viimastel päevadel, põhiosa siiski augusti alguses ja keskel. Ma pole küll uurinud, millised on kriteeriumid, et nimetada üht või teist sorti kiiresti-, kesk- või kauavalmivaks, kuid julgen spekuleerida ja oma vähestele kasvatuskogemustele tuginedes pidada meie kliimas pikka kasvuaega nõudvateks arbuusideks selliseid, milledel kulub tõusmetest kuni viljade küpsemiseni vähemalt 85 päeva või enam. Oma peenralt võiksid seda rühma esindada näiteks Sweet Siberian (85), Crimson Sweet (85), Legacy (85), Tom Watson (87), Cal Sweet (90), Osh Kirgizia (95 ), Congo (95 ) ....


Olgugi, et vamimisaeg on lühem, ei saa ma üle ega ümber oma selle suve lemmikust triploidhübriidist Orange Sweet (80), mis pildil üleval ja all.Et saaks ühel päeval maitsta mahlast ja küpset viljaliha, nõuab see pikka meelt. Tulemus on, aga seda väärt! Paraku sõltub paljugi meie ilmast. Mu taimed jõuavad küll teist korda (juuli lõpus-augusti alguses) viljuda, kuid sagedaste vihmade ning suhteliselt jahedamate temperatuuride tõttu jäävad kõne all olevad arbuusid väiksemaks ja oletatavalt küpsevad ka kauem. Maitsegi pole kindla peale päris see, mis kesksuvistel viljadel.



Kaalumisel on Crimson Sweet - väga mõnusa, magusa ja mahlase viljalihaga sort. Väärib igati kohta peenras.







11ndal augustil toon põllult ära esimese Congo vilja, mis tervelt 53 päeva kasvab ja küpseb varrel. See 7 kg kaaluv Congo-jõmm tekitab elevust oma väljanägemise tõttu, kuna ei ole mittekusagilt otsast piklik nagu võiks antud sordile olla iseloomulik.
Vili on ilus ümar ja maitse võrratu, mistõttu saab minust koheselt Congo-fänn ning jään pikisilmi ootama järgmisi küpseid, nüüd juba piklikke ja tumerohelisi ja veel tõmmumate triipudega Congosid. Selle arbuusi sisust fotojäädvustusi ei jää. Avame ta ühel üsna hilisel õhtutunnil koos mitme-setme inimesega, mil ei pea vajalikuks välgurežiimi kasutada ning pildid jäävadki tegemata. Leidub, aga fotosid piklikest variantidest erinevas kasvustaadiumis. Nagu näiteks see kesksuvise päikese paistel tehtud ülesvõte Congost.

Siin on pilt Cal Sweet´ist oma ilusas triibulises kuues. Tänu palavale ja päikeseküllasele juulile on lootust saada maitsvat saaki ka sellelt sordilt. Arvatavasti olnuks möödunud suvi suurekasvulistele ja pikalt valmivatele arbuusidele veelgi ideaalsem, aga pole seegi hooaeg teab, mis halb, ma loodan.Ankurtriinu mõõdab arbuusi. Küllap hindab seda sorti heaks. Või tunneb huvi pisiputukate (lehetäide jmt) vastu ning on juhuslikult maandunud viljale maad uurima?
Cal Sweet ja Legacy on välimuselt vägagi sarnased. Jääksin ilmtingimata sortide eristamisel-tuvastamisel hätta, kui puuduksid selleks otstarbeks tekitatud nimesedelid taimedel.
See vili on samuti küps ning mitmekesi koos süües saab ta üsna kiiresti "ära lahendatud." Tõsi, arbuusi on söödud sel suvel palju, mistõttu isutab vaid ülimaitsvate palade järele. Paar lõiku siit ja sealt ning vajadus näib olevat esmapilgul pikaks ajaks rahuldatud. Kuni järgmise korrani.


See ümar sort - Osh Kirgizia - on ilusa ja omapärase kooremustriga. Tore on kõndida peenarde vahel ning koputada-patsutada üht või teist kopsakat viljapalli ning manitseda end kannatlikkusele. Ükskord saab ta küpseks nii kui nii.

Käes on hetk lõigata lahti 7 kg kaaluv Osh Kirgizia. Mees teeb seda, nagu alati. Nuga on poolitanud juba arbuusi, aga vilja sisu veel ei näe. Ei näidata! Mees ei näita, kruttides üles ootusärevust, emotsioone.


                     Põnev! ....
 
Mmmm! Avanev pilt on ootuspärane. Mõnusalt värske arbuusi lõhn hõljub õhus. Osh Kirgizia roosakaspunane viljaliha on väga maitsev, mahe ja mahlane, värskendav.... Ka see sort paneb tunnustavalt pead vangutama. Kooreosa on küll paks, aga seetõttu ka heade transportimisomadustega. Paraku vajab ta, nagu paljud teised siinmainitud sordid, pikki päikselisi päevi ning kannatlikkust, kuni saabub õnnis hetk, et maitsta omaenese ja ennekõike looduse poolt kombineeritud mahlast loomingut!

esmaspäev, 15. august 2011

Arbuusiuudis.

Augusti algus on siinmail ilus; soe ja päkeseline suvi kestab. Nüüd edasi, aga pakub ilmataat sagedasi vihmahooge, mida jagub rohkem kui nädalapäevad. Sajab nii, et peenravahed lurtsuvad. Libe ja lägane kõndida. Jätan põllud ja peenrad omapäi ning keskendun heameelega tubastele tegemistele ja muidu mõnusale äraolemisele, seda enam, et puhkuse viimane nädal juba käsil. Siiski, tikun paari päeva pärast ühel päikeselisel ja niiskel vihmapausi hetkel arbuusitaimede vahele ja mind ootab seal "üllatus" - Yellow Jade oma kümmekonna lõhkise viljaga.


Jaa, seda võis ette aimata, aga laiskuse tõttu jäävad õigel ajal vihmakiled taimedele organiseerimata ning nüüd paljastab muidu igati paljukiidetud arbuusisort oma nõrga lüli. Liigse vee tagajärjel prõksatavad pooltoored viljad lõhki.
Olgugi, et osadel arbuusidel on mõra üsna tagasihoidlik, ei jäta ma neid kauemaks varrele. Nii koguneb murule pea tosin vilja. Tõepoolest,
koor on suure pinge all ja järsemagi puudutuse korral praksatab sisse pragu.
Oo-jaa, meenub kevadine artikkel Hiinas plahvatavatest üleväetatud arbuusidest. Päris huvitav! Niisugust seost ma oma taimedega siiski ei leia , kuna ei ole kombeks neid suve jooksul nõndaviisi poputada. Sügisel või kevadel maa ettevalmistamisel tuleb muidugi kõne alla kõdusõnnik või mõni graanul kanakakat, kuid mitte hiljem. Ei või aga iial teada, mida meil taevast alla tuleb. Loodetavasti ei ole Yellow Jade´i viljade lõhenemine põhjustatud ülirammusast vihmast, vaid puhtast ja pehmest veest, mida viimastel päevadel liiga palju alla sadanud on.






laupäev, 30. juuli 2011

Pidu-pidu! Arbuusipidu!

Täna tuleb rahvast, on oodata pidu. Arbuusipidu, nagu mullu augustis. Tulevad lähikondsed, kes saavad mahti; ehk 14-15 suud saab kokku, kui mitte rohkem? Oleks vaid ilma. Viimastel päevadel on jagunud ülilämbet supisooja õhku, kui ka tundide kaupa läheduses ähvardavat kõuemüra ja äikest ning tugevaid tuuli ja vihmahooge - tormi.

Tallinnas kallab täna pangega. Ülemiste Vanake pahurdab? Pildid uputavatest linnatänavatest, veevangi jäänud autodest ja inimestest, mis Delfi uudisteportaalis üleval, panevad kaasa tundma. Meil siin ei saja. Õnneks. On küll pilvine ja tuuline, kuid põhiline, et ei saja.

Enamus arbuuse toon peenrast ära juba mõni päev varem, et säästa neid vihmast. Ega vesi midagi halba tee, aga kusagilt on mällu sööbinud teadmine, et enne saagi koristust pole arukas kasta - lahjendab viljas olevad suhkrud ja kes teab, võib-olla põhjustab ka viljaliha lõhenemist. Päris sada protsenti mu ettevõtmine ei õnnestu; ühe korraliku raksu äikesevihma mu taimed saavad, olgugi et kileribad kaitseks peale organiseeritud. Tugev tormituul pühib need lihtsalt minema.


Tänased üllatajad on siin; valik erinevaid sorte, mida oleks põnev üheskoos ära proovida. Ehk leiab mõne uue lemmikugi nende seast.

Keskpäevaks või peale seda on seltskond enam-vähem koos - arbuuside sööjaid üheksateist. Mõned jäävad hiljaks, jõuavad veel enne õhtut.
Aga meie alustame - tõmbame vanaema kootud vaiba murule valla ning algab arbuuside paraad ehk väljanäitus - kallis abikaasa toimetab viljapallid paarikaupa vaibale ritta. Kokku kümme mahlast selli. Kuna klassikaline arbuus on ajast aega olnud punase või roosa viljalihaga, siis teemegi sellisega algust.  Vasakult esimene, pikliku ja tumerohelisega koorega 4,1-kilone Petite Black Honey, suhteliselt kiiresti valmiv sort, avab ametlikult degusteerimise osa. Mulle ta meeldib nii maitse, kuju, kui ka massi poolest - ei ole liiga suur, ega liiga väike. Mitme peale käib jõud üle. Lõhed on viljalihas, kuid sisu ise on mõnusalt magus, kerge ja mahlane. Hea algus. Kaheksa osalist on valmis ka sortidele kümnepalli skaalas hindeid andma, mille aluseks oma vaba valik, olgu selleks siis maitse, seemnete värv, koore paksus, vilja suurus või misiganes. Tõenäoliselt hinnatakse enamjaolt ikka maitset. Petite Black Honey keskmiseks hindeks kujuneb 7,25. Arvan, et päris kena tulemus.
Vaibalt järgmine on 4,7 kg kaaluv Golden Olive - imeilusa kuldkollase koorega, samuti piklik ja roosakaspunase sisuga sort. Kooreosa on tal pisut paksem, kui eelmisel sordil, pragu viljalihas, seemneid suhteliselt vähe. Valmib samuti 28 päeva õitsemisest. Mahe ja maitsev. Kogub enamuselt hindajatest 8 punkti, nii et keskmiseks skooriks 7,8 palli.


Kolmas katsealune kannab väga ilusat nime - Gift of the Sun ehk Podarok Solntsa - tegemist vene sordiga. Ka välimus on paljulubav - kollase ja kaunilt ümara joonega. Valmib ca 27-33 päeva õitsemisest ja keskmiseks massiks peetakse 3,5-4kg. Meie oma kaalub 5,3 kg.
Kooreosa on õige jäme, moodustades suure osa vilja massist. Maitseomadustelt üsna tagasihoidlik; kergelt hapukas-magus, peaaegu maitsetu. Kannab endas üleküpsemise märke, kuigi viibib peenras 32 päeva.... Kogub keskmiseks hindeks 4,25 palli.

Järgmisena võtame vaatluse alla kaks kollase viljalihaga sorti: selle aasta uusüritaja New Hope ja eelmisel suvel kiidusõnu kogunud Sunshine. Viimane on ümar-ovaalse kujuga. Valmimiseaeg mõlemal enam-vähem sama: New Hope´il 30-35, Sunshine´il 35 päeva viljumisest.

Idanevuse poolest tundub New Hope olema usinam, elujõulisem.
Niisiis lõikame kõigepealt lahti järjekorras eespool oleva ja mõõdult suurema vilja.
Ahvatlevalt mahlane ja kollane viljaliha kutsub haarama lõigu järele, mis ongi väga magus, värskendades maitsemeeli Podarok Solntsa järel. Suur poolehoid New Hope´ile avaldub selgesti ka punktiarvestuses, kogudes keskmiseks skooriks ühtekokku 8,25 punni. Nelja maitstud arbuusi seas hetkel esikohal.

Kas suudab Sunshine veel muljet avaldada? Peab tunnistama, et visuaalne pool ei jää karvavõrdki alla hinnatud konkurendile. Minu üllatuseks pole viljalihas ühtegi mõra. Maitselt sama magus, kui eelmine või kui, siis õige pisut parem. Ju nii ka on, kuna keskmiseks punktisummaks tuleb Sunshine´ile 8,88!!!

Nüüd on järg suhteliselt pika valmimise ajaga sordi käes. "Magus siberlane", kui tõlkida eesti keelde. Peab tunnistama, et see on täna ainus mittehübriid, mida on hinnatud kõrgelt juba aastal 1901. Sort, mida säilitatud tänini. Valmib 40-45 päeva viljumisest; üsna kaua.


Viljaliha on õrnoranž, aprikoosikarva, mahedalt magus, seemned helepruunid. Keskmiseks hindeks kujuneb 7.

Järgmisena tuleb mu kauaoodatud Orange Sweet, triploid, mis eduka kasvatamise korral ei peaks sisaldama seemneid. No kui, siis vaid mõne juhusliku. Teadupärast on sellel sordil, nagu ka teistel oranži sisuga arbuusidel, kalduvus viljaliha lõhenemisele. Nõnda ka on.
Imetlen tema apelsinikarva sisu. Nii kaunis ja ahvatlev säravkollase Sunshine´i kõrval. Degusteerides juba seitsmendat arbuusi, peab mainima, et on väga keeruline võrrelda, hinnata, kirjeldada. Kõik on juba sassis, esimesed maitseelamused mälust pühitud. Vaatamata suurele lõhele viljalihas, on ta maitselt väga magus, karge, ehk pisut tihke koore lähedalt, sisaldades valgeid seemnealgeid. Kuna teda esmakordselt sel suvel maitsen, ei ole mul võrdlusmomenti sama sordi teiste viljadega. Igatahes olen tulemusega rahul. Degusteerijatelt kogub keskmiseks hindeks 7,8 punkti.

Kaheksandana lõikame lahti eelmise suve favoriidi Sweet Favorite´i. Mullu üllatas see sort priskete viljadega, mille suurimaks massiks kujunes 10,5 kg. Tänane väljavalitu kaalub 5,5 kg.
Viljaliha on küps, ülimagus, pehme, maitsev.... Läheb 9 punktiga juhtima edetabelit.

Eelviimasena võtame ette pikliku kujuga punase sisuga jaapanlase KaChi 8. Valmib mõned päevad kiiremini, kui Sweet Favorite. Sarnaselt eelmisele on viljaliha sama ilus, mahlane, värske, karge. Mõnus. Abikaasa lemmik.

Sweet Favorite versus KaChi 8. Kumb on parem? Jään vastuse võlgu. Mõlemad on minu arvates võrdselt maitsvad; ei saa eelistada üht teisele. KaChi 8 saab küll pisut vähem hääli; 8,25 punkti, jagades kohta New Hope´iga.

Kogu sellele arbuuside mekkimise jandile paneb punkti 3,1-kilone Yellow Jade. Kuuldavasti on juba kõigil arbuuside degusteerimisest isu täis saanud ja maitsemeeled igatsemas millegi soolase järele, aga veel pole kõik. Koerast on üle saadud, nüüd nõks pingutamist ja siis on tänaseks arbuusidega ühel pool!



Lahti lõigatud vili on tõeline rõõmurull; suu naerul, mustad hambad välkumas!
Loobuksin hea meelega viimase arbuusi maitsmisest, kuna ei kuulu mu lemmikute hulka, seda enam, et kõht igat sorti ja värvi viljaliha pilgeni täis. Tellin endale kõige pisema tüki. See on magus nagu suhkur, isegi koore lähedalt. Suureks üllatuseks lajatab ta oma sarmikuse ja pealetükkiva maitsega nii, et kogub endale maksimumpunktid 9,25 ning tuleb hindamise alusel võitjaks!

Ma kipun küll meelsamini eelistama punase viljalihaga sorte, kuid aiman juba ette, et ka järgmisel hooajal leiab Yellow Jade koha mu peenras. Ta on liiga hea, et teda mitte kasvatada; viljub usinasti, valmib kiiresti, tal on tugev haiguskindlus, näeb ilus välja, koor on imeõhuke, paraja suurusega, nii et jaksad käe otsas kanda ja ka ära süüa... Positiivseid omadusi jagub piisavalt. Aga järgmise suveni on aega maa ja ilm. Veel on peenras mõned äraproovimata sordid, mis hääde ilmade korral küpseks saavad. Elame-näeme.


kolmapäev, 13. juuli 2011

Aeg vilja maitsta!

Arvestades tolmeldamise kuupäeva, tundub et võiks minna juba arbuusile, kuna peenras kollendab hulk lühikese valmimisajaga suhteliselt väikesemõõdulisi viljapalle sordinimetusega Yellow Jade. Esimesed emasõied viljuvad 17-19 juunil. Nüüd 24 päeva hiljem võtan neli kollast arbuusi kaasa. Tulemas ka ema sünnipäev, nii et tore viia kostiks üks päikeseliselt rõõmus ja mahlane vili.

Tundub, et 24 päeva õitsemisest kuni vilja valmimiseni on pisut vähe. Esimestel avatud arbuusidel on seemned pooleldi valged ja viljaliha helekollane. Maitselt küll väga mahlased ja magusad, kuid otsustan järgmiste sama sordi viljadega veel pisut oodata; lasen nii 4-5 lisapäeva peenras valmida.

Juuli on täies hoos, lõpuks alanud ka puhkus. Küll on tore riburadamisi valmivaid vilju peenrast noppimas käia. Olgugi, et Yellow Jade on kaalult üsna tagasihoidlik, ca 1-2,5, aga ka 3,4 kg pingutab välja, valmib ta kiiremini, kui näiteks Eestis enimtuntud ja kasvatatud Sugar Baby. Tundub ka, et haiguste suhtes on see hübriidsort vähem vastuvõtlik. Viljub üsna usinasti. Koor on õhuke ja õrn. Arvan, et pole paremat üllatust, kui viia sõbrale-tuttavale üks kelmikalt kollane ja mahlaselt magus arbuusipall.



Küpseks on saanud ka tumeda koorega piklik Petite Black Honey, mille valmimisajaks loetakse 26-28 päeva õitsemisest, seega nädalajagu päevi varem kui Sugar Baby. Kaalub keskmiselt 2-2,5 kg, aga ka raskemaid eksemplare tuleb ette. Hetkel kuulub minu lemmikute hulka.



19. juulil ära proovitud kollase viljalihaga ja 5,6 kg kaaluv New Hope võinuks veel mõni päev peenras olla; seemned helepruunid. Selle järel lahti lõigatud Yellow Jade raputab järjekordselt maitsemeeli magususe poolest.



Olgugi, et kollased arbuusid on ahvatlevalt magusad ja maitsvad, kipun palaval suvepäeval eelistama ikkagi just punase sisuga vilju. Lõiguke klassikaliselt roosat või punast viljaliha... mmmm... see on parim!

neljapäev, 7. juuli 2011

Pahalaste lõksus

Juuni lõpus avastan arbuusilehe alumiselt küljelt läikivad munad. Teen igaks juhuks ka fotojäädvustuse, kuid kellega tegu, ei oska midagi arvata; ei head ega halba. Samasugused "kaunistused" jäävad silma pesulõksult, mis katteloori fikseerimiseks kaare küljes. Igaks juhuks rändab leht grillahju, lõksu ei puutu.


Olukord põllul on endine. Seega, otsustan välja selgitada munade autori, tema hoiaku mu arbuusidesse. Kas peaksin teda kartma, mingisuguseid meetmeid rakendama või võib ta rahumeeli olla kaasosaline mu köögiviljakasvatuses? Uitan netis ning saan ühest taimekasvatusfoorumist teada, et need munad kuuluvad ühele üsna kardetud arbuusi-meloni kahjurile, kelle eestikeelset nimetust ei õnnestu mul mittekuidagi tuvastada. Inglise keeles nimega Squash bug, ladina keeles anasa tristis. Üsna ebamugava tundega uurin google pildimaterjali sellest mardikast, kes sarnaneb minu arvates miniatuursele sõjaväesoomukile. Pean tunnistama, et sellist tüüpi oleks nagu arbuuside vahel tõepoolest juunis kohanud. Jääb vaid kahetseda, et teda tookord ei pildistanud.
Tajun ummikseisu oma olukorras. Vaja oleks tegeleda oma taimedega, iga päev neid jägida-uurida, vajadusel vahele sekkuda, aga paraku tuleb veel kaks pikka nädalat linnas tööl käia enne kui algab puhkus. Mida kõike selle aja jooksul juhtuda ei või! Mis parata! Tuleb leppida, et distantsilt taimede kasvatamine just nõnda toimubki.


2-3. juulil, päikeselisel ja palaval nädalavahetusel, avastan närtsimisprobleemile lisaks täikolooniad lehtede alumiselt poolelt. Mitte küll igal taimel ja kobaras kuhjaga, aga mõnel päris hulgi. Üleüldse lendab igasuguseid satikaid siia-sinna, kui liigutan vääte. Ma ei mäleta, et oleks eelmisel suvel kohanud midagi sellist. Hüppajate ja lendlejate seas on ka rohutirtsud, keda sel aastal tundub olevat eriliselt palju.


Tegemist on melonitäidega, ladina nimetusega aphis gossypii, kes usinalt lehtedest toitaineid imevad, kahjustades lehestikku. Lisaks kannavad ohtlikke viirusi nagu arbuusi mosaiikviirus 2.

Asun tegutsema, teadmata kas sellest abi on. Valmistan erinevate retseptide järgi kõrvenõgese ja raudrohuteed, mida lahjendan veega 1:9-le. Teed pritsin taime lehtedele, eriti alapoolele. Täid olen sunnitud mehhaaniliselt lömastama. Ega ma suurt ootagi, et need tõmmised võlurohuna kahjurid pagema sunniksid, aga väike turgutus kulub taimele igatahes ära. Vähemalt jääb ära "keemiarelva" kasutamisele omased tagajärjed: hävitatud kahjurid koos kasulike putukatega, mürgijäljed taimedel.

Tundub, et taimede põhjalik läbivaatus, pritsimine, kahtlaste putukate likvideerimine annab leevendust, vähemalt esialgu. Paaril korral kohtan anasa tristisele sarnast mardikat. Midagi pole teha, jõuan ta surmata enne, kui turgatab mõte tuua jäädvustamiseks aparaat. Tagantjärele kahetsen.


Nädala pärast pean tõdema, et lehtede närtsimine jätkub. Mitmed Thailand Dala 155 taimed on tõvest tabandunud!!!
Siin ei aita muud, kui tuleb taim välja kiskuda, kuna närtsinud lehtedega vili edasi ei edene. Uurin jätkuvalt taime juureosa, lõikan peavarre piki pooleks, aga midagi kahtlast ei oska täheldada.
Vili on sirgunud liitrisest piimakannust suuremaks ja kaal jääb kusagile paari kilo kanti.
Aiman juba ette, et seest alles toores ja nii ka lahtilõikamisel selgub; viljaliha õrnroosa, seemned valged. Ometigi sisaldab juba piisavalt suhkruid - kannatab täitsa süüa. Aga jah, veel vajanuks ca 2 nädalat peenras kasvamist, ohkan endamisi.


Vahepeal on peenravahed rohtu kasvanud. Need vajavad nüüd pühendumist; maltsad, teekummel, vesihein, linnurohi tuleb välja kitkuda, kuna põlvini olev umbrohi on kahjuritele meelsaks paljunemise paigaks. Nõnda ei jäägi aega eriti taimi uurida. Annan nad Kõiksuse hoolde, käin argipäeviti tööl ja loen vabadel õhtutel arbuusi-meloni haigustest, kahjuritest. Neid ei ole üldsegi nii vähe.