Teisipäev, 16. juuli 2013

Katsed köögis.

Nüüd, kus juba mõnda aega saab peenrast ühe või kahekaupa arbuusi tuua ja süüa, otsin erinevaid võimalusi selle imeliselt maitsva viliköögivilja töötlemiseks kulinaarmaastikul. Olen tegelikult varemgi hellitanud mõtteid selle ümber, mida söömisest allesjääva koorehunnikuga võiks ette võtta, mis siiani on rikastanud külluslikult vaid kompostihunnikut. Meenub mullune eksperiment mõnede nelja-viiepäevaste arbuusihakatiste  marineerimisest, mis valmistamise järel ka üksi ära proovisin. Ei midagi teistsugust; üsna kurgi moodi maitse, kui mälu ei peta.
Niisiis kordan taas ettevõtmist. Korjan mõned toredad viljapunnid, mis teadlikult selleks tarbeks tolmeldatud.
Viljahakatised on väga õrna koorega; piisab, et riivad juhuslikult küünega ja ongi märk küljes.
Usun, et igasugused kurgi ja suvikõrvitsa marinaadiretseptid sobivad ka arbuusile. Kui üldse, siis  eelistan mahedaid ja õrnamaitselisi konserveerimisi.
 Siinjuures kipun sageli  eirama retseptides väljatoodud valikuid, mistõttu jätan rahuga kõik hoidisteraamatud kõrvale ning talitan nii nagu just heaks arvan. Väikeste koguste juures ei mõju hukkaläinud eksperiment süümepiinu tekitavalt.  
Seekord korjan arbuusikeste juurde ka mõned patissoni viljaalgmed, petersellilehed, ühe küüslauguküüne ning peenikese mädarõikajuure, millest mõne killu poetan purki. Ja kuna laual on jupike vürtspiprast, lisan sedagi juurde. Tavalise 30%-se äädika asendan huvi pärast valge veini äädikaga.
Kuuma marinaadi toimel muudavad arbuusiviljad tooni; näevad välja pisut koltunud, pruunakad. Sellegipoolest on põnev. Valge veiniäädika maitse on esialgu võõras, aga omapärane. Kindlasti tasub veel proovida, et leida meelepärane maitsete kooslus.
 
Ja katsetused köögis jätkuvad....
Leian netist mitmeid arbuusikoore marineerimise võimalusi ja just koorte kasutuselevõtt mind huvitab. Tegemist ju tegelikult väga väärtusliku ja vitamiinirikka osaga viljas. Esialgu jäävad retseptid siiski kõrvale.
Proovin midagi magusat - moos/marmelaad - olgugi, et keedised kipuvad sageli keldris  kevadeni seisma jääma.
Peenralt lahkuvad täna Sugar Baby ja Golden Olive - 2,1kg ja 3,4kg.
Kollane maius jääb ootama järgmist päeva, kui sõidame vanemate poole. Sugar Baby lõikame kohe lahti, et suu magusaks teha värske viljalihaga.
Seekord palun sööjatel punast osa ka koorele jätta, mistõttu on mugavam noaga viljaliha parajalt kauguselt kohe söömise ajal eemaldada ning koored mulle suurde kaussi tallele panna.
Nüüd, kus vajalik tooraine olemas, alustan moosikeeduks ettevalmistusega.
Eemaldan arbuusikoorelt välimise rohelise osa, mis läheb komposti ja lõikan valge osa kuubikuteks. 
 
Jagan hakkmaterjali pooleks, kuna plaanin valmistada nii keedist, kui kompotti. Mõlemale portsule jagub täpselt 2 tassi arbuusikoorekuubikuid. Kasutan seekord vaba fantaasiat ning kirjutan igaks juhuks lisatavad komponendid ja kogused üles. Kompotimaterjalile pigistan poolest sidrunist peale mahla ja puistan pisut suhkrut. Segan ja jätan kaane alla seisma. Ja alustan moosi vaaritamist.
Valitud ained:
2 kl arbuusikuubikuid;
3/4 kl suhkrut;
1/2 kl vett;
1-1,5 cm jupike ingverijuurt;
Veidi riivitud muskaatpähklit.
1/2 sidruni mahl;
Lükkan kuubikud, suhkru ja vee potti keema. Pigistan ka pool sidrunimahlast ning ingveri läbi küüslaugupressi. Kui segu hakkab mulisema, keeran kuumust vähemaks, riivin juurde ka muskaatpähklit.
Nüüd, kus arbuusikuubikud on muutunud läbipaistvaks, kallan kupatuse kannu ning püreestan saumiksriga.
 
 Seejärel läheb segu pliidile mõneks minutiks tagasi podisema ning toimetangi lõpuks purki. Moos ingveriga on valmis!
Kahest tassitäiest arbuusikuubikutest valminud üllitisest jagub täpselt 200-grammise purgikese täitmiseks. Kogu protseduur võtab aega 30 minutit. Suuremate koguste puhul läheb arvatavasti kauem.
 


Kompotiks mõeldud kuubikutest otsustan siiski keeta veel ühe purgikese moosi-marmelaadi, millesse lisan samuti sidrunimahla. Ingverijuure ja muskaatpähkli asemel 3 tera nelki ning näpuotsaga kaneelipulbrit, mille asendaksin hea meelega kaneelikoorega, kui see oleks käepärast. Veekogus on selgi korral 1/2 tassi. Suhkrut, aga panen veerandi võrra vähem - 1/2 tassi. 
Kaks erineva maitsega moosi/marmelaadi on valmis!
 
Kompott ei jää sellegipoolest tegemata! Viimane veerand arbuusi on õhtuks ära söödud ja ega´s koori saa enam ära visata. Eemaldan pealmise kihi ning lõikan tükid. Selline kogus kompotimaterjali on nüüd koos nagu alloleval pildil näha võib.
Panen arbuusitükid sidrunimahla ja peale puistatud suhkruga pooleks tunniks jälle seisma. Igaks juhuks lisan tähtaniisi ja piparmündilehekse alles siis, kui siirupi koos arbuusitükkidega keema panen. Potti läheb 1 tass vett, 1/4 tassi suhkrut, tähtaniis 1tk, piparmündileheke 1tk + viimased  piisad mahla sidrunipoolikust, millest ennist arbuusikuubikutele lõviosa välja pigistatud. Ajan segu keema, lasen minuti-kaks podiseda ja kallan purki. Siinjuures jääb siirupit üsna palju üle.
Tähtaniisi õngitsen enne segu purki panemist välja. Igaks juhuks, sest äkki muudab konservi maitse liiga intensiivseks.
Arbuusikompotti võib teha ka niimoodi, et keedad valmis siirupi ning valad kuumalt purgis ootavatele arbuusikuubikutele peale. Just nii ma eelmisel korral toimisin, kui siirupi moodustasid vesi, suhkur, sidrunimahl ja paar peenikest seibi tšillipaprikat. Fotojäädvustusi ettevõtmisest aga pole.
 
Need äsjavalminud kaks moosi ja kompoti maitseme mitmekesi paar päeva hiljem. Moos ingveriga osutub mõne degusteerija jaoks liiga magusaks, mida see tõepoolest ka on. Ehk võiks järgmisel korral suhkrukogus veerandi võrra väiksem olla. Nelgi ja kaneeliga valmistatud moos on hapukam. Viimase maitseaine jätaksin võib-olla ka lisamata, kui uut portsu teen.
Kompotis häirib arvatavasti piparmündi võõras mekk. Kuubikud on muidu, aga mõnusalt hapukad. Ega ju enne maitsest aru ei saa, kui hoidis valmis ja maha jahutatud.
 
Ja minu esimene omavalmistatud vürtsmoos - tšatni (chutney) - arbuusikoortest!
Retsept võetud internetist siit:  See on magusalt "kuum" ja särtsakas lisand erinevate toitude, näiteks liha, kana, kreemjuustu või hoopis taimse roa juurde. Ehk ka hea kõhurohi tänu oma vürtsikusele.
Arbuusikoore tšatni:
Arbuusikoorekuubikuid 5-6 tassi;
õunaäädikat 1 1/2 tassi;
vett 1 1/2 tassi;
suhkrut 2 tassi (mina panen 1 tassi demerera suhkrut, teise tavalist valget);
hakitud ingverit 1/4 tassi;
hakitud rohelise pipra kaunu 2 spl (mul on endal võtta punase tšillipipra kaun - kasutan seda);
küüslauku 1 1/2 spl;
soola 1 tl (kasutan jämedat meresoola);
terpipart 1/2 tl, mille muljun noaga puruks;
 
Kõik koostisosad lähevad laiapõhjalisele pannile podisema mõõduka kuumusega, segades, et suhkur lahustuks. Mul on käepärast 5liitrine pott, valmistan selles. Vähendan kuumust ja lasen podiseda ning aeg-ajalt liigutan potisisu, kuni koor on pehme ja läigib ning vedelik siirupine. Retsepti järgi võtab aega 45-55 minutit. Minul kulub kauem, kuna vahepeal läheb kuumus liiga nõrgaks ning segu ei podise. 
Kirjade järgi soovitatakse segu maha jahutada (ilma kaaneta), seejärel õhukindlalt sulgeda 1-3 päevaks, et maitsed korralikult esile tuleksid ja hoida külmikus. Tšatni säilb niimoodi ca 1 kuu.
Minu vürtsmoos näeb välja selline:
 
 Niisiis on arbuusikoor täiesti konserveeritav kaup köögis, millest annab teha üsna huvitava maitsega lisandeid toidu kõrvale. Minu katsetused jätkuvad arvatavasti edaspidigi, sest koori jagub suveläbi!
 
 

Reede, 5. juuli 2013

Arbuuside käekäik

...ehk mis toimunud, mis teoksil?
Taimede avamaale istutamisest saab 3ndal juulil kuu aega täis.  Kõik paistab siiani olevat päris ootuspärane. "Põletushaavad" on paranenud ja unustatud. Suurem osa arbuusidest kasvab mühinal, vaid mõnede edenemine on jäänud tagasihoidlikumaks, mis iseenesest pole ka suur mõistatus; põhjus peitub taime usinas valmisolekus viljuda veel enne kui on jõudnud ise piisavalt suureks sirguda. Nagu näiteks Sugar Baby; olles alles alla-meetri-mees ja äsja maha istutatud, võtab vastu väljakutse esimesest õitsvast viljaalgmest arbuus kasvatada . Niisamuti käitub ka Yellow Jade.  Seevastu Sunshine, New Hope, kui ka Sweet Favorite (Crimson Sweet´ist rääkimata), ei lase end mõne emasõie tolmeldamisest meelitada, vaid keskendub lehestiku ja väätide kasvule ning alles siis, kui on heas toonuses; suur ja kohev, ilmastik sobilik ning tolmeldaja olemas, asub viljuma.
Ja siin piltlikult:
Yellow Jade 10. juunil 5-päevase viljaga. Taim ise alles nääpsuke, aga juba üritab rõhku panna oma viljamugula kasvatamisele. Samamoodi on ka Sugar Baby´ga.
Sugar Baby 10. juunil.
Esialgu ei saa kurta; jälgid huviga arbuusipunni paisumist, kastad nagu teisigi taimi, kuid märkad ühel päeval, et osad on tublisti kohevamad; rohkelt harunenud, lopsakate lehtedega.

Yellow Jade 25ndal juunil. Taim ei ole oluliselt vääte kasvatanud ja ka 20-päevane vili on väiksem, kui võiks oodata. Keskmine mass jääb tavaliselt 1,5-2 kg kanti, kuid võib pakkuda ka mõne 3-kilose kaunitari.

Siin on Sunshine 25ndal juunil. Taimed on jõu sisse saanud, väädid laiendavad oma valdusi. Need üksikud emasõied, mida olen tolmeldanud, ei ole enamjaolt soostunud viljuma.

29ndal juunil eemaldan 2 Yellow Jade´i vilja, kuna taimed on teistest kõvasti maha jäänud. Pealegi ei näe ka viljade kasvus edasist tendentsi ning taimed vajaksid hädasti kosumisaega.
Ideaalsete ilmade korral 24-päevased viljad võivad saada täiesti küpseks. Sel korral on sisu väga mahlane, õrnalt magus ja seemned veel valged.

Kahelt esimeselt taimelt on nüüd vili eemaldatud.  Tagapool laiutab sama sordi esindaja üle peenra. Usun, et üsna pea jõuavad kasvus mahajääjad ka niikaugele.

3ndal juulil tehtud ülesvõttel edenevad usinasti 9-päevased kaksikud. Pole ka ime, sest taim oli viljumise ajal lopsakaks kasvanud, nii et nüüd jagub energiat kollaste viljapallide paisumiseks, mis peagi oma suuruses saavutavad edumaa esimeste ärakorjatud arbuuside ees.

Ja veel 3ndal juulil tehtud pilte:
20. juunil tolmeldatud New Hope on kahe nädalaga sirgunud pea sama suureks, kui 6ndal juunil viljunud Sugar Baby. 13-päevane versus 27-päevane.
Vilja kasvatamise vaimus jääb väätide arenemiseks jõudu vajaka. Võiks ju anda talle lisapauerit väetise näol, kuid minu vaadetega see hästi ei haaku. "Pehmel" viisil toetan taimi nii ehk teisiti.
 
Ja peenrast toon ära kaks 400-grammist Sugar Baby muna, olgugi et nad võinuks veel kümme päeva   varrel küpseda.  Las taimed pigem keskenduvad nüüd oma lehestikule. Küllap jõuavad peagi üllatada ka mõne kopsaka ja mahlase anniga.