neljapäev, 3. oktoober 2013

...ja fotomeenutused lapsepõlvest.

Lõpuks ilmusid tubaste koristustööde käigus välja paar pilti noorusest, mil päris esimest korda proovisime vennaga kasvuhoones kasvatada arbuusi. Arvatavasti seemnetest, mis söömise käigus poeviljast kõrvale pandud. Muidugi, meie poolt rakendatud agrotehnilised võtted sobisid rohkem kurgile, seda eriti kastmise osas, aga siin on 1985ndast aastast pärinev ülesvõte ühest edenevast viljapunnist, mis lõppkokkuvõttes väga palju suuremaks ei kasvanudki. Asi alustuseks seegi:
Ei saa salata, nõukogudeaegne lapsepõlv oli tegelikult tore kasvõi seetõttu, et elu tuli ise elada huvitavaks niipalju, kui toonased piirid seda võimaldasid, näiteks läbi pildistamise ja negatiivide paberile ilmutamise. Kannatust pidi ka olema, et jaksata ära oodata päev, mil sai asuda fotosid ilmutama, et teada saada, kuidas ja kas jäädvustamised üldse õnnestusid.
Sellisesse mõõtu meie esimene arbuusihakatis jäi 28 aastat tagasi. Avades vilja, olime üllatunud roosaka tooni ja üsna magusa maitse üle; see seik on selgelt meeles.  Pärast esimest arbuusi viljelemise katset möödus üsna pikk aeg, kuni 2009ndal aastal tekkis salajane huvi veelkord kätt proovida. Lahe igatahes :)

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Meenutades suve.

Kes teadis kevadel ette, et tulemas on suurepärane arbuusiaasta? Mina mitte, seda enam, et toidupoe ustele kleebitud tabloidid reklaamisid ennustust saabuvast külmast ja lühikesest suvest.  Õnneks ei olnud tol korral aega juurelda, mis on, mis tuleb; erinevat sorti istikud ajasid ninad juba üle potiäärte ning aur kulus aju ja lihastööle, kes-kuhu peenras oma koha saab. Ja nüüd lõppkokkuvõttes olen ülimalt tänulik heldele Ilmataadile. Suvi oli külluslik!
Jagus mitmeid suurepoolseid arbuuse, mida süüa ja jagada. Näiteks ülimagusa maitseelamuse kinkis 9-kilone Sweet Favorite, mida mees alloleval pildil aidatrepil kohe avab.


Küpse ja mahlase vilja maitse laadis mällu taas aasta 2010, kui just nii suuri ja võrratuid arbuuse sai suvepalavuses nauditud.

Kollase sisuga Sunshine´i viljad olid sel hooajal samuti väga maitsvad, jäädes kaalult sageli 5-6kg juurde, kuid paar 7-kilostki tuli ette.

Crimson Sweet jagas üllatusi taas. Kolmest taimest oli üks eriti eesrindlik, kasvatades külge 5 üle 5-kilost selli ja kui nende massiväärtused kokku rehkendada, oli tulmuseks 42,5 kg!!!
Perekond Crimson 25ndal augustil ülesrivistusel. Reas esimene pälvib viie kasvatusaasta kõige kogukama arbuusi tiitli, kaaludes 15,6 kg!!! Kaks järgmist: 8,3 ja 7,5kg ning 5,5kg jääb kahele viimasele arbuusile. Tõeline saak! Seejuures said kõik ka küpseks!
Lisaks maitsvatele viljadele leidsin viisi, kuidas ära kasutada ka vähem maitsvat ehk väiksema suhkrusisaldusega viljaliha  - see sobib suurepäraselt smuuti sisse, mille teiseks komponendiks said külmutatud kuumaasikad eelmisest suvest. Nii õnnestus ära kasutada ka mullu tallele pandud marju.
Minu maitsemeeltele jagus suhkruid piisavalt; ei tekkinud soovi midagi magustamiseks juurde lisada.

Augusti teises pooles hakkasin tasa ja targu otsi kokku tõmbama. Taimed, millelt viljad korjatud, sikutasin üles. Imestama paneb see, et võrreldes varasemaga, pidasid taimed sel hooajal väga kenasti lõpuni vastu. Lausa kahju oli ilusamaid üles tõmmata, kuna lehestik alles täies elujõus. Kaks peenra alguses asuvat Sugar Baby taime jätsingi eksperimentaalkorras kasvama, olles end keset augustit sättinud veel viljuma. Lootus hilistelt üritajatelt küpset marja saada, on muidugi üsna üürike, aga tõepoolest, kuna leheosa oli veel ilus roheline, polnud põhjust taimi likvideerida .
Pildil on käsil 7. september. Vaprad üritajad keskenduvad oma kolmanda saagi kasvatamisele. Mis seal ikka. Proovida ju võib, seda enam, et ilmad kuu esimeses pooles ei olnud sugugi kehvad. Päevad päikeselised, kuid ööd siiski üsna madalate temperatuuridega, mistõttu katteloorist sai jälle asendamatu abiline. Enne esimesi öökülmi 24. septembril saabusid lõpuks kaks viimast arbuusi peenrast.
 Selline tulemus on üsna ootuspärane; mis sa ikka lühikesevõitu sügispäevadest soovid saada. Teine arbuus jääb ootama üht ilusat oktoobripäeva, mil saame teada tõe septembrikuisest arbuusikasvatusest Eestis :)

 
 

reede, 9. august 2013

Kompu põske!

Tänu pikemat aega kestnud päikselisele soojaperioodile jagab arbuusipeenar märkimisväärselt suuri ja küpseid vilju. Käes on supermagusate arbuuside tippaeg!
Peenra vahel liikudes jääb silma oma kabariitide poolest teistest samanimelistest kogukamaks paisunud New Hope. Pole teisedki teab mis väiksed, aga üle keskmise on see sell kasvu küll visanud.
27.07 paneme ta kaalule. Mis sa kostad; oma 8 kilo pingutab välja!

Jah, arbuusid saavad imeliselt küpseks ning on minu arvates suhkrute poolest samal tasemel,  kui aastal 2010 ja 2011. Olgugi, et viljad paisuvad suureks, on kooreosa õhuke ja mahlane ning suurepäraselt töödeldav. Olen päris mitu raksu vaaritanud tšatnit, samuti lisanud viilutatud koori köögiviljasalatisse, mida talvel nautida ning valmistanud ka kummikommi välimusega maiust, võttes šnitti ühest välismaisest blogipostitusest.
Teen valmistamisel siiski omamoodi, asendades suhkru meega, ilma vanilje ekstraktita ning jättes lõpuosas ära arbuusikoorte suhkruga ülepuistamise. Mee doseerimine on täitsa juhuslik. Kuna dehüdraatorit pole sel suvel taibanud kodust kaasa võtta, panen siirupised ja läikivad arbuusitükid küpsetuspaberiga kaetud alusele katteloori alla ning viin õue päikse kätte tahenema ja see võtab päris kaua aega.
 
 Erinevalt suhkruga valmistatud kompudest on minu omad kleepuvamad, kuid see-eest ehk tervislikumad.
 

teisipäev, 16. juuli 2013

Katsed köögis.

Nüüd, kus juba mõnda aega saab peenrast ühe või kahekaupa arbuusi tuua ja süüa, otsin erinevaid võimalusi selle imeliselt maitsva viliköögivilja töötlemiseks kulinaarmaastikul. Olen tegelikult varemgi hellitanud mõtteid selle ümber, mida söömisest allesjääva koorehunnikuga võiks ette võtta, mis siiani on rikastanud külluslikult vaid kompostihunnikut. Meenub mullune eksperiment mõnede nelja-viiepäevaste arbuusihakatiste  marineerimisest, mis valmistamise järel ka üksi ära proovisin. Ei midagi teistsugust; üsna kurgi moodi maitse, kui mälu ei peta.
Niisiis kordan taas ettevõtmist. Korjan mõned toredad viljapunnid, mis teadlikult selleks tarbeks tolmeldatud.
Viljahakatised on väga õrna koorega; piisab, et riivad juhuslikult küünega ja ongi märk küljes.
Usun, et igasugused kurgi ja suvikõrvitsa marinaadiretseptid sobivad ka arbuusile. Kui üldse, siis  eelistan mahedaid ja õrnamaitselisi konserveerimisi.
 Siinjuures kipun sageli  eirama retseptides väljatoodud valikuid, mistõttu jätan rahuga kõik hoidisteraamatud kõrvale ning talitan nii nagu just heaks arvan. Väikeste koguste juures ei mõju hukkaläinud eksperiment süümepiinu tekitavalt.  
Seekord korjan arbuusikeste juurde ka mõned patissoni viljaalgmed, petersellilehed, ühe küüslauguküüne ning peenikese mädarõikajuure, millest mõne killu poetan purki. Ja kuna laual on jupike vürtspiprast, lisan sedagi juurde. Tavalise 30%-se äädika asendan huvi pärast valge veini äädikaga.
Kuuma marinaadi toimel muudavad arbuusiviljad tooni; näevad välja pisut koltunud, pruunakad. Sellegipoolest on põnev. Valge veiniäädika maitse on esialgu võõras, aga omapärane. Kindlasti tasub veel proovida, et leida meelepärane maitsete kooslus.
 
Ja katsetused köögis jätkuvad....
Leian netist mitmeid arbuusikoore marineerimise võimalusi ja just koorte kasutuselevõtt mind huvitab. Tegemist ju tegelikult väga väärtusliku ja vitamiinirikka osaga viljas. Esialgu jäävad retseptid siiski kõrvale.
Proovin midagi magusat - moos/marmelaad - olgugi, et keedised kipuvad sageli keldris  kevadeni seisma jääma.
Peenralt lahkuvad täna Sugar Baby ja Golden Olive - 2,1kg ja 3,4kg.
Kollane maius jääb ootama järgmist päeva, kui sõidame vanemate poole. Sugar Baby lõikame kohe lahti, et suu magusaks teha värske viljalihaga.
Seekord palun sööjatel punast osa ka koorele jätta, mistõttu on mugavam noaga viljaliha parajalt kauguselt kohe söömise ajal eemaldada ning koored mulle suurde kaussi tallele panna.
Nüüd, kus vajalik tooraine olemas, alustan moosikeeduks ettevalmistusega.
Eemaldan arbuusikoorelt välimise rohelise osa, mis läheb komposti ja lõikan valge osa kuubikuteks. 
 
Jagan hakkmaterjali pooleks, kuna plaanin valmistada nii keedist, kui kompotti. Mõlemale portsule jagub täpselt 2 tassi arbuusikoorekuubikuid. Kasutan seekord vaba fantaasiat ning kirjutan igaks juhuks lisatavad komponendid ja kogused üles. Kompotimaterjalile pigistan poolest sidrunist peale mahla ja puistan pisut suhkrut. Segan ja jätan kaane alla seisma. Ja alustan moosi vaaritamist.
Valitud ained:
2 kl arbuusikuubikuid;
3/4 kl suhkrut;
1/2 kl vett;
1-1,5 cm jupike ingverijuurt;
Veidi riivitud muskaatpähklit.
1/2 sidruni mahl;
Lükkan kuubikud, suhkru ja vee potti keema. Pigistan ka pool sidrunimahlast ning ingveri läbi küüslaugupressi. Kui segu hakkab mulisema, keeran kuumust vähemaks, riivin juurde ka muskaatpähklit.
Nüüd, kus arbuusikuubikud on muutunud läbipaistvaks, kallan kupatuse kannu ning püreestan saumiksriga.
 
 Seejärel läheb segu pliidile mõneks minutiks tagasi podisema ning toimetangi lõpuks purki. Moos ingveriga on valmis!
Kahest tassitäiest arbuusikuubikutest valminud üllitisest jagub täpselt 200-grammise purgikese täitmiseks. Kogu protseduur võtab aega 30 minutit. Suuremate koguste puhul läheb arvatavasti kauem.
 


Kompotiks mõeldud kuubikutest otsustan siiski keeta veel ühe purgikese moosi-marmelaadi, millesse lisan samuti sidrunimahla. Ingverijuure ja muskaatpähkli asemel 3 tera nelki ning näpuotsaga kaneelipulbrit, mille asendaksin hea meelega kaneelikoorega, kui see oleks käepärast. Veekogus on selgi korral 1/2 tassi. Suhkrut, aga panen veerandi võrra vähem - 1/2 tassi. 
Kaks erineva maitsega moosi/marmelaadi on valmis!
 
Kompott ei jää sellegipoolest tegemata! Viimane veerand arbuusi on õhtuks ära söödud ja ega´s koori saa enam ära visata. Eemaldan pealmise kihi ning lõikan tükid. Selline kogus kompotimaterjali on nüüd koos nagu alloleval pildil näha võib.
Panen arbuusitükid sidrunimahla ja peale puistatud suhkruga pooleks tunniks jälle seisma. Igaks juhuks lisan tähtaniisi ja piparmündilehekse alles siis, kui siirupi koos arbuusitükkidega keema panen. Potti läheb 1 tass vett, 1/4 tassi suhkrut, tähtaniis 1tk, piparmündileheke 1tk + viimased  piisad mahla sidrunipoolikust, millest ennist arbuusikuubikutele lõviosa välja pigistatud. Ajan segu keema, lasen minuti-kaks podiseda ja kallan purki. Siinjuures jääb siirupit üsna palju üle.
Tähtaniisi õngitsen enne segu purki panemist välja. Igaks juhuks, sest äkki muudab konservi maitse liiga intensiivseks.
Arbuusikompotti võib teha ka niimoodi, et keedad valmis siirupi ning valad kuumalt purgis ootavatele arbuusikuubikutele peale. Just nii ma eelmisel korral toimisin, kui siirupi moodustasid vesi, suhkur, sidrunimahl ja paar peenikest seibi tšillipaprikat. Fotojäädvustusi ettevõtmisest aga pole.
 
Need äsjavalminud kaks moosi ja kompoti maitseme mitmekesi paar päeva hiljem. Moos ingveriga osutub mõne degusteerija jaoks liiga magusaks, mida see tõepoolest ka on. Ehk võiks järgmisel korral suhkrukogus veerandi võrra väiksem olla. Nelgi ja kaneeliga valmistatud moos on hapukam. Viimase maitseaine jätaksin võib-olla ka lisamata, kui uut portsu teen.
Kompotis häirib arvatavasti piparmündi võõras mekk. Kuubikud on muidu, aga mõnusalt hapukad. Ega ju enne maitsest aru ei saa, kui hoidis valmis ja maha jahutatud.
 
Ja minu esimene omavalmistatud vürtsmoos - tšatni (chutney) - arbuusikoortest!
Retsept võetud internetist siit:  See on magusalt "kuum" ja särtsakas lisand erinevate toitude, näiteks liha, kana, kreemjuustu või hoopis taimse roa juurde. Ehk ka hea kõhurohi tänu oma vürtsikusele.
Arbuusikoore tšatni:
Arbuusikoorekuubikuid 5-6 tassi;
õunaäädikat 1 1/2 tassi;
vett 1 1/2 tassi;
suhkrut 2 tassi (mina panen 1 tassi demerera suhkrut, teise tavalist valget);
hakitud ingverit 1/4 tassi;
hakitud rohelise pipra kaunu 2 spl (mul on endal võtta punase tšillipipra kaun - kasutan seda);
küüslauku 1 1/2 spl;
soola 1 tl (kasutan jämedat meresoola);
terpipart 1/2 tl, mille muljun noaga puruks;
 
Kõik koostisosad lähevad laiapõhjalisele pannile podisema mõõduka kuumusega, segades, et suhkur lahustuks. Mul on käepärast 5liitrine pott, valmistan selles. Vähendan kuumust ja lasen podiseda ning aeg-ajalt liigutan potisisu, kuni koor on pehme ja läigib ning vedelik siirupine. Retsepti järgi võtab aega 45-55 minutit. Minul kulub kauem, kuna vahepeal läheb kuumus liiga nõrgaks ning segu ei podise. 
Kirjade järgi soovitatakse segu maha jahutada (ilma kaaneta), seejärel õhukindlalt sulgeda 1-3 päevaks, et maitsed korralikult esile tuleksid ja hoida külmikus. Tšatni säilb niimoodi ca 1 kuu.
Minu vürtsmoos näeb välja selline:
 
 Niisiis on arbuusikoor täiesti konserveeritav kaup köögis, millest annab teha üsna huvitava maitsega lisandeid toidu kõrvale. Minu katsetused jätkuvad arvatavasti edaspidigi, sest koori jagub suveläbi!
 
 

reede, 5. juuli 2013

Arbuuside käekäik

...ehk mis toimunud, mis teoksil?
Taimede avamaale istutamisest saab 3ndal juulil kuu aega täis.  Kõik paistab siiani olevat päris ootuspärane. "Põletushaavad" on paranenud ja unustatud. Suurem osa arbuusidest kasvab mühinal, vaid mõnede edenemine on jäänud tagasihoidlikumaks, mis iseenesest pole ka suur mõistatus; põhjus peitub taime usinas valmisolekus viljuda veel enne kui on jõudnud ise piisavalt suureks sirguda. Nagu näiteks Sugar Baby; olles alles alla-meetri-mees ja äsja maha istutatud, võtab vastu väljakutse esimesest õitsvast viljaalgmest arbuus kasvatada . Niisamuti käitub ka Yellow Jade.  Seevastu Sunshine, New Hope, kui ka Sweet Favorite (Crimson Sweet´ist rääkimata), ei lase end mõne emasõie tolmeldamisest meelitada, vaid keskendub lehestiku ja väätide kasvule ning alles siis, kui on heas toonuses; suur ja kohev, ilmastik sobilik ning tolmeldaja olemas, asub viljuma.
Ja siin piltlikult:
Yellow Jade 10. juunil 5-päevase viljaga. Taim ise alles nääpsuke, aga juba üritab rõhku panna oma viljamugula kasvatamisele. Samamoodi on ka Sugar Baby´ga.
Sugar Baby 10. juunil.
Esialgu ei saa kurta; jälgid huviga arbuusipunni paisumist, kastad nagu teisigi taimi, kuid märkad ühel päeval, et osad on tublisti kohevamad; rohkelt harunenud, lopsakate lehtedega.

Yellow Jade 25ndal juunil. Taim ei ole oluliselt vääte kasvatanud ja ka 20-päevane vili on väiksem, kui võiks oodata. Keskmine mass jääb tavaliselt 1,5-2 kg kanti, kuid võib pakkuda ka mõne 3-kilose kaunitari.

Siin on Sunshine 25ndal juunil. Taimed on jõu sisse saanud, väädid laiendavad oma valdusi. Need üksikud emasõied, mida olen tolmeldanud, ei ole enamjaolt soostunud viljuma.

29ndal juunil eemaldan 2 Yellow Jade´i vilja, kuna taimed on teistest kõvasti maha jäänud. Pealegi ei näe ka viljade kasvus edasist tendentsi ning taimed vajaksid hädasti kosumisaega.
Ideaalsete ilmade korral 24-päevased viljad võivad saada täiesti küpseks. Sel korral on sisu väga mahlane, õrnalt magus ja seemned veel valged.

Kahelt esimeselt taimelt on nüüd vili eemaldatud.  Tagapool laiutab sama sordi esindaja üle peenra. Usun, et üsna pea jõuavad kasvus mahajääjad ka niikaugele.

3ndal juulil tehtud ülesvõttel edenevad usinasti 9-päevased kaksikud. Pole ka ime, sest taim oli viljumise ajal lopsakaks kasvanud, nii et nüüd jagub energiat kollaste viljapallide paisumiseks, mis peagi oma suuruses saavutavad edumaa esimeste ärakorjatud arbuuside ees.

Ja veel 3ndal juulil tehtud pilte:
20. juunil tolmeldatud New Hope on kahe nädalaga sirgunud pea sama suureks, kui 6ndal juunil viljunud Sugar Baby. 13-päevane versus 27-päevane.
Vilja kasvatamise vaimus jääb väätide arenemiseks jõudu vajaka. Võiks ju anda talle lisapauerit väetise näol, kuid minu vaadetega see hästi ei haaku. "Pehmel" viisil toetan taimi nii ehk teisiti.
 
Ja peenrast toon ära kaks 400-grammist Sugar Baby muna, olgugi et nad võinuks veel kümme päeva   varrel küpseda.  Las taimed pigem keskenduvad nüüd oma lehestikule. Küllap jõuavad peagi üllatada ka mõne kopsaka ja mahlase anniga.
 

kolmapäev, 12. juuni 2013

Kool põllul.

Ei tea keegi ette, milliseks kujuneb tänavune taimekasvatusaasta. Enam kui miski muu mõjutab seda minu arvates ILM. Mai lõpp ja juuni algus lajatab korraliku kuumapahvakuga nii, et ühtäkki saab kevadest suur SUVI.
Selles leitsakus higistan 1. juunil arbuusidele peenart ette valmistada.  Sõnnik ja must kile lähevad kasutusse otse istutamise ajal, et säästa aega ja energiat. Peenra eelneva kastmisega tegelema ei hakka. Niisiis, 2. juunil pärastlõunasel, pigem õhtupoolikusel ajal, kui paprikad-kurgid-füüsalid ja mõned kõrvitsad on mulda pandud, alustan arbuuside istutusega. Tegutsen võimalikult rahulikult, sest sellises kuumuses kiirustades kaugele ei jõua. Pealegi jään nädalaks otsaks maale töid-toimetusi lõpule viima.
Kui varem olen peenra katnud musta kilega kohe selle valmistamise järel ning kühvliga viinud  sõnnikut otse istutusauku (seal mullaga segades), siis sel korral teen taimede mahapanemise ajal mitu asja korraga: 1) kaevan-kobestan istutusmulla, lisades-segades hulka labidatäis sõnnikut; 2) rullin peale musta kile; 3) kühveldan augu ja istutan taime; 4) kastan. Oi, kui aeganõudev töö, aga nii tundub kõige otstarbekam. Tegelikult algab istutuseks ettevalmistus taimede korraliku kastmisega, et juuri potist eemaldamisel võimalikult vähe traumeerida (nii ma vähemalt usun). Ehk aitab see istikutel ka paremini kohaneda uue keskkonnaga.Taimed on mulda viimise hetkel väga pikaks sirgunud; tsirka paari-kolmekümne sentimeetriseks. Lisaks on hakkanud mõni ka õitsema. Sel aastal on huvitav täheldada, et paljudel Sugar Baby taimedel avanevad esimesena emasõied. Vaid mõnel üksikul on ka isasõis valla. Tolmeldada pole istutamise ajal küll mõtet. Hea, kui nii suured taimed kuumaga üldse ellu jäävad, hellitan lootust. Kuna ööd on hetkel soojad ja jaks otsas, jäävad äsja istutatud arbuusid esialgu katmata, seda enam, et põllule on kohale toomata veel kaared ja üle vaatamata ka katteloorid. Pooled arbuusid on nüüd peenras ja ülejäänud ootavad järgmist päeva. Kui aus olla, olen esimese istutuspäeva õhtuks päris läbi, nimmepiirkond sundasendist pinges. Ei malda ju töö käigus aeg-ajalt paar minutit sirutusharjutusi teha. Ainus mõte  peas on see, et tüütu istutustöö tehtud saaks, et siirduda muude ja huvitavamate toimetuste juurde. Seda enam, et valdab tunne nagu oleks oma arbuusiasjadega sel korral lootusetult hiljaks jäänud.
3 juuni hommik on soe ja päikseline.  Peenraarbuusid näevad välja päris kenad ja osad Sugar Baby emasõied on avanenud. Ei pea kiusatusele vastu, otsin siit-sealt taimedelt mõne isasõie ja tolmeldan.  Ja istutan teise satsi taimi maha.

Möödas on kolm päeva arbuuside istutamisest (5.06). Minu üllatuseks näevad nad suveleitsakus päris priimad välja. Olen esialgu iga päev ka korra kastnud, sest muld oli kuiv juba enne kokku kuhjamist. Veel pole jõudnud peenraid ööseks looriga katta. Kiirustan seda tegema 5 juuni õhtupoolikul, kui taevasse kogunevad äikesepilved. Kardan taimede pärast, sest enne vihma võib tuul tormama hakata ning lõhkuda istikud. Taevast aga tilkagi mullale ei lange.

Nüüd, kus suur istutustöö tehtud, läheb peenarde vahel aina huvitavamaks. Esiteks olen vägagi üllatunud, et taimed peale mulda viimist nii kenasti vastu on pidanud. Järeldan, et oluline on: 1) soodne ilm (soe, päikeseline periood), 2) kastmine.

6.juuni hommikul tõden, et kolm päeva tagasi tolmeldatud emasõis on viljunud.
Kas tõesti päev pärast taime istutamist on see võimalik? Ei julge veel rõõmustada, kuid elevus poeb hinge küll. Seda enam olen erutatud, et nii vara seekord üldse tolmeldada/tolmeldamine õnnestub. Kuna nii mõnigi taim on avanud emasõie, asun neid usinasti viljastama, olles kogu selle kevade arbuusivärgist ikka veel hämmingus.
6. juuni pole aga veel õhtusse jõudnud, kui teen oma taimedele karuteene....  saan ühe õppetunni osaliseks. Nimelt on hirmpalav päev, kui hakkab müristama ja taevas tõmbub üsna tõmmuks.
Maantee ääres näen kaugemal üle põllu vihma sadamas. Mis muud, kui kiirustan taimi katma. Õhk on lämbe, soojakraadid võivad ulatuda 27C ringi küll. Muld peenra vahel on paljale tallaalusele kuum, mustast kilest rääkimata. Müristab ja kõmistab ning kaugel välguvad sähvatused, kuid vihm siia ei jõua. Paari tunni pärast lähen taimi lahti tegema ning näen, mida üliagaruses neile teinud olen; pea igal on mõni leht kuumuses ära kõrbenud.... mõnel ka latv....
Järgmisel hommikul näeb üks põletuse ohvritest välja niisugune. Istutamisest on möödas vaid 4-5 päeva. Mis seal ikka. Olen ühe õppetunni võrra siiski rikkam. Palavus pole naljaasi ka mitte kõrbetaimedele. Võin tagantjärgi oletada, et kui loor oleks sellise lämbe ilmaga hommikust peale taimedel olnud, ei oleks seal all siiski nii kuumaks läinud. Mina panin piltlikult öeldes oma taimed ahju. Kuum kile täitis küttekeha rolli.
Selliseid huvitavaid kogemusi saan täna otse oma põllult. Loodetavasti on mõni neist arvesse võetav ka kunagi hiljem.

reede, 31. mai 2013

Oh aegu kiireid.

Maikuu viimane kümnendik on alanud ja mina olen kimpus oma tööde-toimetustega. Veel pole jõudnud arbuusidele maad ettevalmistada. Saabuv nädalavahetus töötegemist ei soosi, sest on oodata külalisi ja  pühapäeval kostitab meie kanti üsna suure tõenäosusega vihm. Löön käega ja ei muretse, sest nädalavahetuse ilm on lisaks ka jahe ja hirmus tuuline. Nii et pole vähimatki tõmmet põllu poole.
 Koos arbuusidega ootavad mahapanekut kõrvitsalised, paprikad, melonid ning kuus tomatitaime peavad veel leppima kitsaks jäänud potieluga. Tegelen nende asjadega, millega hetkel ise hakkama saan.
Arbuuside territoorium ootab freesimist, mis oma füüsilise iseloomu tõttu jääb mehe ülesandeks. Selle ta 26.mai õhtupoolikul enne maalt lahkumist lõpuks ette võtab. Muld omandab hoopis teise ilme. Nüüd juba läheks labida ja rehaga põllule peenart tegema. Paraku jääb see järgmise nädalavahetuse ehk siis 1-2 juuni tööks. Uskumatu, et nii hiljaks olen oma ettevõtmistega jäänud, kuid siiski mitte lootusetult.
Kuna sel aastal on mu südame võitnud tomatite võlumaailm, tegelen arbuusidega nii muuseas teiste tähtsate toimetuste kõrvalt. Seetõttu ei ole soetanud ka uusi seemneid ja sorte.
19ndal aprillil lähevad mulda Sugar Baby, Sweet Favorite, KaChi8, Crimson Sweet, Golden Dragon, Golden Olive, Sunshine, New Hope ja Yellow Jade. Mõnest sordist küll vaid 2-3 seemet - jäägid varasemast.
Taimed 20ndal mail vanemate kasvuhoones. Loodetavasti jõuab ühel päeval kätte järg ka arbuuside istutamiseks.