Katsed köögis.

Nüüd, kus juba mõnda aega saab peenrast ühe või kahekaupa arbuusi tuua ja süüa, otsin erinevaid võimalusi selle imeliselt maitsva viliköögivilja töötlemiseks kulinaarmaastikul. Olen tegelikult varemgi hellitanud mõtteid selle ümber, mida söömisest allesjääva koorehunnikuga võiks ette võtta, mis siiani on rikastanud külluslikult vaid kompostihunnikut. Meenub mullune eksperiment mõnede nelja-viiepäevaste arbuusihakatiste  marineerimisest, mis valmistamise järel ka üksi ära proovisin. Ei midagi teistsugust; üsna kurgi moodi maitse, kui mälu ei peta.
Niisiis kordan taas ettevõtmist. Korjan mõned toredad viljapunnid, mis teadlikult selleks tarbeks tolmeldatud.

Viljahakatised on väga õrna koorega; piisab, et riivad juhuslikult küünega ja ongi märk küljes.

Usun, et igasugused kurgi ja suvikõrvitsa marinaadiretseptid sobivad ka arbuusile. Kui üldse, siis  eelistan mahedaid ja õrnamaitselisi konserveerimisi.

 Siinjuures kipun sageli  eirama retseptides väljatoodud valikuid, mistõttu jätan rahuga kõik hoidisteraamatud kõrvale ning talitan nii nagu just heaks arvan. Väikeste koguste juures ei mõju hukkaläinud eksperiment süümepiinu tekitavalt.  

Seekord korjan arbuusikeste juurde ka mõned patissoni viljaalgmed, petersellilehed, ühe küüslauguküüne ning peenikese mädarõikajuure, millest mõne killu poetan purki. Ja kuna laual on jupike vürtspiprast, lisan sedagi juurde. Tavalise 30%-se äädika asendan huvi pärast valge veini äädikaga.

Kuuma marinaadi toimel muudavad arbuusiviljad tooni; näevad välja pisut koltunud, pruunakad. Sellegipoolest on põnev. Valge veiniäädika maitse on esialgu võõras, aga omapärane. Kindlasti tasub veel proovida, et leida meelepärane maitsete kooslus.

 

Ja katsetused köögis jätkuvad....

Leian netist mitmeid arbuusikoore marineerimise võimalusi ja just koorte kasutuselevõtt mind huvitab. Tegemist ju tegelikult väga väärtusliku ja vitamiinirikka osaga viljas. Esialgu jäävad retseptid siiski kõrvale.

Proovin midagi magusat - moos/marmelaad - olgugi, et keedised kipuvad sageli keldris  kevadeni seisma jääma.

Peenralt lahkuvad täna Sugar Baby ja Golden Olive - 2,1kg ja 3,4kg.

Kollane maius jääb ootama järgmist päeva, kui sõidame vanemate poole. Sugar Baby lõikame kohe lahti, et suu magusaks teha värske viljalihaga.

Seekord palun sööjatel punast osa ka koorele jätta, mistõttu on mugavam noaga viljaliha parajalt kauguselt kohe söömise ajal eemaldada ning koored mulle suurde kaussi tallele panna.

Nüüd, kus vajalik tooraine olemas, alustan moosikeeduks ettevalmistusega.

Eemaldan arbuusikoorelt välimise rohelise osa, mis läheb komposti ja lõikan valge osa kuubikuteks. 

 
Jagan hakkmaterjali pooleks, kuna plaanin valmistada nii keedist, kui kompotti. Mõlemale portsule jagub täpselt 2 tassi arbuusikoorekuubikuid. Kasutan seekord vaba fantaasiat ning kirjutan igaks juhuks lisatavad komponendid ja kogused üles. Kompotimaterjalile pigistan poolest sidrunist peale mahla ja puistan pisut suhkrut. Segan ja jätan kaane alla seisma. Ja alustan moosi vaaritamist.

Valitud ained:

2 kl arbuusikuubikuid;

3/4 kl suhkrut;

1/2 kl vett;

1-1,5 cm jupike ingverijuurt;

Veidi riivitud muskaatpähklit.

1/2 sidruni mahl;

Lükkan kuubikud, suhkru ja vee potti keema. Pigistan ka pool sidrunimahlast ning ingveri läbi küüslaugupressi. Kui segu hakkab mulisema, keeran kuumust vähemaks, riivin juurde ka muskaatpähklit.

Nüüd, kus arbuusikuubikud on muutunud läbipaistvaks, kallan kupatuse kannu ning püreestan saumiksriga.

 

 Seejärel läheb segu pliidile mõneks minutiks tagasi podisema ning toimetangi lõpuks purki. Moos ingveriga on valmis!

Kahest tassitäiest arbuusikuubikutest valminud üllitisest jagub täpselt 200-grammise purgikese täitmiseks. Kogu protseduur võtab aega 30 minutit. Suuremate koguste puhul läheb arvatavasti kauem.

 





Kompotiks mõeldud kuubikutest otsustan siiski keeta veel ühe purgikese moosi-marmelaadi, millesse lisan samuti sidrunimahla. Ingverijuure ja muskaatpähkli asemel 3 tera nelki ning näpuotsaga kaneelipulbrit, mille asendaksin hea meelega kaneelikoorega, kui see oleks käepärast. Veekogus on selgi korral 1/2 tassi. Suhkrut, aga panen veerandi võrra vähem - 1/2 tassi. 

Kaks erineva maitsega moosi/marmelaadi on valmis!

 

Kompott ei jää sellegipoolest tegemata! Viimane veerand arbuusi on õhtuks ära söödud ja ega´s koori saa enam ära visata. Eemaldan pealmise kihi ning lõikan tükid. Selline kogus kompotimaterjali on nüüd koos nagu alloleval pildil näha võib.

Panen arbuusitükid sidrunimahla ja peale puistatud suhkruga pooleks tunniks jälle seisma. Igaks juhuks lisan tähtaniisi ja piparmündilehekse alles siis, kui siirupi koos arbuusitükkidega keema panen. Potti läheb 1 tass vett, 1/4 tassi suhkrut, tähtaniis 1tk, piparmündileheke 1tk + viimased  piisad mahla sidrunipoolikust, millest ennist arbuusikuubikutele lõviosa välja pigistatud. Ajan segu keema, lasen minuti-kaks podiseda ja kallan purki. Siinjuures jääb siirupit üsna palju üle.

Tähtaniisi õngitsen enne segu purki panemist välja. Igaks juhuks, sest äkki muudab konservi maitse liiga intensiivseks.

Arbuusikompotti võib teha ka niimoodi, et keedad valmis siirupi ning valad kuumalt purgis ootavatele arbuusikuubikutele peale. Just nii ma eelmisel korral toimisin, kui siirupi moodustasid vesi, suhkur, sidrunimahl ja paar peenikest seibi tšillipaprikat. Fotojäädvustusi ettevõtmisest aga pole.

 

Need äsjavalminud kaks moosi ja kompoti maitseme mitmekesi paar päeva hiljem. Moos ingveriga osutub mõne degusteerija jaoks liiga magusaks, mida see tõepoolest ka on. Ehk võiks järgmisel korral suhkrukogus veerandi võrra väiksem olla. Nelgi ja kaneeliga valmistatud moos on hapukam. Viimase maitseaine jätaksin võib-olla ka lisamata, kui uut portsu teen.

Kompotis häirib arvatavasti piparmündi võõras mekk. Kuubikud on muidu, aga mõnusalt hapukad. Ega ju enne maitsest aru ei saa, kui hoidis valmis ja maha jahutatud.

 

Ja minu esimene omavalmistatud vürtsmoos - tšatni (chutney) - arbuusikoortest!

Retsept võetud internetist siit:  See on magusalt "kuum" ja särtsakas lisand erinevate toitude, näiteks liha, kana, kreemjuustu või hoopis taimse roa juurde. Ehk ka hea kõhurohi tänu oma vürtsikusele.

Arbuusikoore tšatni:

Arbuusikoorekuubikuid 5-6 tassi;

õunaäädikat 1 1/2 tassi;

vett 1 1/2 tassi;

suhkrut 2 tassi (mina panen 1 tassi demerera suhkrut, teise tavalist valget);

hakitud ingverit 1/4 tassi;

hakitud rohelise pipra kaunu 2 spl (mul on endal võtta punase tšillipipra kaun - kasutan seda);

küüslauku 1 1/2 spl;

soola 1 tl (kasutan jämedat meresoola);

terpipart 1/2 tl, mille muljun noaga puruks;

 

Kõik koostisosad lähevad laiapõhjalisele pannile podisema mõõduka kuumusega, segades, et suhkur lahustuks. Mul on käepärast 5liitrine pott, valmistan selles. Vähendan kuumust ja lasen podiseda ning aeg-ajalt liigutan potisisu, kuni koor on pehme ja läigib ning vedelik siirupine. Retsepti järgi võtab aega 45-55 minutit. Minul kulub kauem, kuna vahepeal läheb kuumus liiga nõrgaks ning segu ei podise. 

Kirjade järgi soovitatakse segu maha jahutada (ilma kaaneta), seejärel õhukindlalt sulgeda 1-3 päevaks, et maitsed korralikult esile tuleksid ja hoida külmikus. Tšatni säilb niimoodi ca 1 kuu.

Minu vürtsmoos näeb välja selline:

 

 Niisiis on arbuusikoor täiesti konserveeritav kaup köögis, millest annab teha üsna huvitava maitsega lisandeid toidu kõrvale. Minu katsetused jätkuvad arvatavasti edaspidigi, sest koori jagub suveläbi!