Pühapäev, 28. august 2011

Kaua kasvand - kaunikesed.

Olen ülimalt rahul, et kevadel vara pistan pika valmimisajaga arbuuside seemned mulda ning riskin keset maikuud (11.05) nad juba peenrasse istutada. Tänu sellele õnnestub mõnda maitsta juba juuli viimastel päevadel, põhiosa siiski augusti alguses ja keskel. Ma pole küll uurinud, millised on kriteeriumid, et nimetada üht või teist sorti kiiresti-, kesk- või kauavalmivaks, kuid julgen spekuleerida ja oma vähestele kasvatuskogemustele tuginedes pidada meie kliimas pikka kasvuaega nõudvateks arbuusideks selliseid, milledel kulub tõusmetest kuni viljade küpsemiseni vähemalt 85 päeva või enam. Oma peenralt võiksid seda rühma esindada näiteks Sweet Siberian (85), Crimson Sweet (85), Legacy (85), Tom Watson (87), Cal Sweet (90), Osh Kirgizia (95 ), Congo (95 ) ....


Olgugi, et vamimisaeg on lühem, ei saa ma üle ega ümber oma selle suve lemmikust triploidhübriidist Orange Sweet (80), mis pildil üleval ja all.Et saaks ühel päeval maitsta mahlast ja küpset viljaliha, nõuab see pikka meelt. Tulemus on, aga seda väärt! Paraku sõltub paljugi meie ilmast. Mu taimed jõuavad küll teist korda (juuli lõpus-augusti alguses) viljuda, kuid sagedaste vihmade ning suhteliselt jahedamate temperatuuride tõttu jäävad kõne all olevad arbuusid väiksemaks ja oletatavalt küpsevad ka kauem. Maitsegi pole kindla peale päris see, mis kesksuvistel viljadel.



Kaalumisel on Crimson Sweet - väga mõnusa, magusa ja mahlase viljalihaga sort. Väärib igati kohta peenras.







11ndal augustil toon põllult ära esimese Congo vilja, mis tervelt 53 päeva kasvab ja küpseb varrel. See 7 kg kaaluv Congo-jõmm tekitab elevust oma väljanägemise tõttu, kuna ei ole mittekusagilt otsast piklik nagu võiks antud sordile olla iseloomulik.
Vili on ilus ümar ja maitse võrratu, mistõttu saab minust koheselt Congo-fänn ning jään pikisilmi ootama järgmisi küpseid, nüüd juba piklikke ja tumerohelisi ja veel tõmmumate triipudega Congosid. Selle arbuusi sisust fotojäädvustusi ei jää. Avame ta ühel üsna hilisel õhtutunnil koos mitme-setme inimesega, mil ei pea vajalikuks välgurežiimi kasutada ning pildid jäävadki tegemata. Leidub, aga fotosid piklikest variantidest erinevas kasvustaadiumis. Nagu näiteks see kesksuvise päikese paistel tehtud ülesvõte Congost.

Siin on pilt Cal Sweet´ist oma ilusas triibulises kuues. Tänu palavale ja päikeseküllasele juulile on lootust saada maitsvat saaki ka sellelt sordilt. Arvatavasti olnuks möödunud suvi suurekasvulistele ja pikalt valmivatele arbuusidele veelgi ideaalsem, aga pole seegi hooaeg teab, mis halb, ma loodan.Ankurtriinu mõõdab arbuusi. Küllap hindab seda sorti heaks. Või tunneb huvi pisiputukate (lehetäide jmt) vastu ning on juhuslikult maandunud viljale maad uurima?
Cal Sweet ja Legacy on välimuselt vägagi sarnased. Jääksin ilmtingimata sortide eristamisel-tuvastamisel hätta, kui puuduksid selleks otstarbeks tekitatud nimesedelid taimedel.
See vili on samuti küps ning mitmekesi koos süües saab ta üsna kiiresti "ära lahendatud." Tõsi, arbuusi on söödud sel suvel palju, mistõttu isutab vaid ülimaitsvate palade järele. Paar lõiku siit ja sealt ning vajadus näib olevat esmapilgul pikaks ajaks rahuldatud. Kuni järgmise korrani.


See ümar sort - Osh Kirgizia - on ilusa ja omapärase kooremustriga. Tore on kõndida peenarde vahel ning koputada-patsutada üht või teist kopsakat viljapalli ning manitseda end kannatlikkusele. Ükskord saab ta küpseks nii kui nii.

Käes on hetk lõigata lahti 7 kg kaaluv Osh Kirgizia. Mees teeb seda, nagu alati. Nuga on poolitanud juba arbuusi, aga vilja sisu veel ei näe. Ei näidata! Mees ei näita, kruttides üles ootusärevust, emotsioone.


                     Põnev! ....
 
Mmmm! Avanev pilt on ootuspärane. Mõnusalt värske arbuusi lõhn hõljub õhus. Osh Kirgizia roosakaspunane viljaliha on väga maitsev, mahe ja mahlane, värskendav.... Ka see sort paneb tunnustavalt pead vangutama. Kooreosa on küll paks, aga seetõttu ka heade transportimisomadustega. Paraku vajab ta, nagu paljud teised siinmainitud sordid, pikki päikselisi päevi ning kannatlikkust, kuni saabub õnnis hetk, et maitsta omaenese ja ennekõike looduse poolt kombineeritud mahlast loomingut!

Esmaspäev, 15. august 2011

Arbuusiuudis.

Augusti algus on siinmail ilus; soe ja päkeseline suvi kestab. Nüüd edasi, aga pakub ilmataat sagedasi vihmahooge, mida jagub rohkem kui nädalapäevad. Sajab nii, et peenravahed lurtsuvad. Libe ja lägane kõndida. Jätan põllud ja peenrad omapäi ning keskendun heameelega tubastele tegemistele ja muidu mõnusale äraolemisele, seda enam, et puhkuse viimane nädal juba käsil. Siiski, tikun paari päeva pärast ühel päikeselisel ja niiskel vihmapausi hetkel arbuusitaimede vahele ja mind ootab seal "üllatus" - Yellow Jade oma kümmekonna lõhkise viljaga.


Jaa, seda võis ette aimata, aga laiskuse tõttu jäävad õigel ajal vihmakiled taimedele organiseerimata ning nüüd paljastab muidu igati paljukiidetud arbuusisort oma nõrga lüli. Liigse vee tagajärjel prõksatavad pooltoored viljad lõhki.
Olgugi, et osadel arbuusidel on mõra üsna tagasihoidlik, ei jäta ma neid kauemaks varrele. Nii koguneb murule pea tosin vilja. Tõepoolest,
koor on suure pinge all ja järsemagi puudutuse korral praksatab sisse pragu.
Oo-jaa, meenub kevadine artikkel Hiinas plahvatavatest üleväetatud arbuusidest. Päris huvitav! Niisugust seost ma oma taimedega siiski ei leia , kuna ei ole kombeks neid suve jooksul nõndaviisi poputada. Sügisel või kevadel maa ettevalmistamisel tuleb muidugi kõne alla kõdusõnnik või mõni graanul kanakakat, kuid mitte hiljem. Ei või aga iial teada, mida meil taevast alla tuleb. Loodetavasti ei ole Yellow Jade´i viljade lõhenemine põhjustatud ülirammusast vihmast, vaid puhtast ja pehmest veest, mida viimastel päevadel liiga palju alla sadanud on.