Üks asi jääb hinge kripeldama... Nimelt, tehes inventuuri sügisel tellitud ja talveks tallele pandud seemnepakkide üle, avastan justnimelt Carolina Cross´i pakendilt sordinimetuse järel numbrierinevuse...mitte 183, aga 180... Nüüd ei teagi, kas idanemas on sort mida kasvatada plaanisin või on tegemist sootuks mõne teisega. Sügisel kaupa kätte saades ei pannud erinevust tähele, muidu oleks müüjalt järele pärinud. Mis seal ikka. Tuleb olla kannatlik, kuni ühel ilusal päeval on viljad paisumas, juhul kui sellise pika valmimise ajaga (100 päeva) arbuus meie kliimas ikka kasvada tahab. Küllap siiski, kui ilma on, usutlen endamisi.
Ja tänaseks, seega 9 päeva hiljem, on esimene uudistaja nina mulla seest välja pistnud. Teretulemast siia päikese alla!
Põhiline külviaeg jääb siiski aprilli keskpaika. Leian, et väga vara ei ole mõttekas taimi ette kasvatada; maa peab kenasti üles soojenema. Pole ka hea lasta taimedel pottides välja venida ega juurekaval hõivata kogu potisisu.
Kuna olen kortermaja elanik ja taimelavaks on aknalauad, siis aprilli lõpu poole julgen viia oma "tibukesed" vanemate poole kütteta kasvuhoonesse, kus päevaajal jagub sooja ja valgust piisavalt. Ööseks, aga esialgu toimetan nad tuppa, hiljem piisab loorijupiga katmisest. Nõndaviisi külvates ja pikeerides, taimekastidega kasvuhoonest tuppa ja tagasi rännates, nagu kass poegadega, kulgeb aprillikuu...