Reede, 2. november 2012

Põgus pilk möödunusse.

Sügis astub uljalt oma teed, esimene lumigi juba maad tervitanud. Täna, hingedepäeval võtan aja maha ja lisan kokkuvõtte läinud arbuusisuvest. Võrreldes kahe möödunud hooajaga, annab see klassikalise eesti suve mõõdu välja küll. Enam-vähem sama, nagu aasta 2009, mil esimest korda üldse arbuusi kasvatada proovisin.
Viljumise haripunkt leidis aset 24-25. juuli paiku tänu kuumapuhangule, mis aga lühikest aega kestis. Alles siis täheldasin mesilaste usinat askeldamist õitel. Kuna selline soe  jäi suve jooksul ka viimaseks, võis prognoosida üsna tagasihoidlikku saaki. Vilju küll oli, aga suur osa neist jäi siiski pooltooreks.
1.juulil tehtud fotol on näha, et osad taimed veel kiratsevad.
 
Kahe nädala pärast on taimed kõvasti kosunud, osad Yellow Jade´i viljahakatised paisumas. Muld on märg, kuna hoovihmad ju sagedased külalised.
 
 
 

Kuna Yellow Jade`i viljad võivad liigse vee tõttu lõheneda, olen õmmelnud kileriba mõlemasse äärde looriosa, et katsetada sellist vihmakatet. Kuni taimed ei ole kasvanud liiga suureks, toimib selline variant päris kenasti. Vihm otse peale ei saja ja küljeloor hingab, hoides ära liigset umbsust pärast vihma.

















Allpool, 26 juulil tehtud fotol on näha, et taimed on kosunud üsna suureks. Jaguks veel vaid sooja ja päikest; siis oleks lootust küpsetele ja magusatele viljadele.

Need New Hope´i viljad on tolmeldatud käsitsi. Tean seda seetõttu, et siis, kui mu taimed õitsema hakkasid, tekkis kahtlus, kas meie kandis enam mesilasi üldse elutseb. Olin sunnitud nende töö enda peale võtma, mis iseenesest on põnev. Käid isasõiekesed näpu vahel ja tolmeldad emasõisi; noskerdad põlvili, peaaegu et ninali taime kallal ega pane tähele, kuidas aeg lendab. Mesilaste püsivat askeldamist õitel märkasin 24-25 juuli kuumalaine ajal. Paraku nende poolt rikkalikult tolmeldatud viljad ei saanud sügiseks valmis.

Esimesed valmis arbuusid maitsesime augustis, tervelt 2 nädalat hiljem kui mullu.
Siin pildil, aga on käes 18.augusti õhtu, kui osa peenrast sai koristatud, kuna taimed ära kuivanud.
Viljade taga taamal võimutseb põõsastikena umbrohi. Kahjuks ei tea ma selle tülika enda alla matva taime nimetust. Meil siin kutsutakse teda Gorbatšoviks. Ju nõukogude ajal imbus jõusöödaga Venemaalt sisse. Nii oletan.







Põhikoristustööd võtame ette  26ndal augustil, kui kogu peenramaa saab viljadest ja abivahenditest puhtaks tehtud.

 
Paar kena välimusega Crimson Sweet´i oleks veel vajanud aega valmimiseks, kuid kui pole elujõulist taime, siis vili suhkrute poolest maitsvamaks ei muutu.

Maitseomaduste poolest jäävad selle suve viljad mullustega võrreldes alla. Probleem ka selles, et kaks eelmist aastat rikkusid ära maitsemeeled; liiga võrratud olid!
 
 
Arbuuside ja melonite harimise kõrval  pakkusid sel suvel maitseelamusi tomatid-kurgid, suvikõrvitsate-pudelkõrvitsate, füüsalite, paprikate-kibepiparde kasvatamine, rääkimata porganditest, peetidest, sibulatest, küüslaukudest....
Eriti tore oli ühel päeval avastada kompostihunnikus kasvamas Mehhiko füüsali taimed, mis arvatavasti eelmise aastal sinna ära visatud viljadega sattusid.
 
 
Oranž tomat (Seklose firmalt) oli ülimalt maitsev ja varane valmima. Seda sorti tasub järgmisel aastalgi kasvatada.
 
Suvikõrvitsat - kollast ja rohelist -  katsetasin esimest korda oma peenral, avamaal.  Kolmelt taimelt saadavast saagist oli rohkem kui küll. Osad jõudsid ikka ülevalmida. Kuna suvi oli vihmane, kasutasin kileribasid kaarte küljes, et takistada viljade mädanemist.
 
 
Ja melonid, mille kasvatamisest ei ole jõudnud anda tagasisidet selleks ettenähtud blogis.
 
Kõrvitsavalik koos mõne meloniga.
 

Neljapäev, 28. juuni 2012

Tagasivaat kevadesse.

Aprill - pikaldane algus.
Astun ühte jalga lumiste päevadega ning salamisi loodan, et kevad veel mu uksele ei koputa. Veel ei tahaks lubada endasse seda ärevust ja erutust, mis kevadplaane tehes ja realiseerides mind valdab. Praegu on mugav sõita tööle ja koju ning nädalavahetustel niisama nipet-näpet korda saata. Tasa ja targu  teen algust seemnete külviga. Selge on,et nii palju sorte sel suvel ei kasvata. Rohkem kui arbuusi, ihkan toidulauale tomateid, kurke, paprikaid ja muud omakasvatatud puhast taimekraami.
Milliseid arbuusisorte sel korral mulda pista? Valikutegemine polegi  kerge. Congo´t ja Osh Kirgzia´t tahaks küll jälle  maitsta. Aprilli  algul poetangi mõne seemne potti. Kas aga selle suve ilmad on nende sortide kasvatamiseks soodsad, see on iseküsimus. Peab üritama, mis muud. Sel aastal midagi uut arbuusinduses ei proovi. Ilmad on kuidagi unised ja minu põlluharija vaim niisamuti. Tasapisi siiski täituvad aknalauad pottide ja mullapuruga ning ootan soojemaid päevi, et kogu "lasteaed" sujuvalt vanemate poole kasvuhoonesse üle viia, kuniks õige aeg nad kasvukohale istutada.
Mai - maiste toimetuste aeg.
 Hakkame jälle regulaarselt maal käima.     Sõrm, käsi, kogu olemus on jälle antud taimekasvatuse võluilma, nüüd tuleb täiega tegutseda. ...Ja midagi pole parata;  nädalavahetus on paganama üürike. Puhkepäevadest saab võetud viimast, nii et argipäevane istuva loomuga töö kulub marjaks ära.
Kuu lõpus saavad arbuusipeenrad ka lõpuks valmis ning 27ndal mail istutan taimed maha. Kaared maasse, loorid peale. Süda rahul. Asi tehtud. Rohkemat ei suuda, sest uued toimetused ootamas.


Juuni "õnnistab" sagedaste vihmasadudega, niisamuti kui mai. Ja kõplamaitsega suus. Selles mõttes on hästi, et ei pea äsja muldapistetud aeglaselt idanevate seemnete pärast pingutama. Üsna varsti on ninaotsad paistmas usinasti mühava umbrohu sees. Jah, kõplale ja näppudele tuleb  anda valu. Üritan selles osas hoida kõrget profiili, sest eelmise suve lõpp on selgelt meeles, kui umbrohumajandus kasvas üle pea ning enne sügiskündi tuli vikat appi võtta. Püüan nüüd olla järjekindlam, kuigi täna kipun edukas ettevõtmises juba kahtlema;  muld on nii-nii märg, et kõpla aas kogub vaid pori. Lihtsam on rohututist kinni haarata ja välja tõmmata ning veel parem, kui siis otsemaid ka ämbrisse koguda.
Tegelikult on rohimine ja kõplamine mõnusad,  minu jaoks tõeliselt teraapilised tegevused. Aga ainult siis, kui on piisavalt aega ja ilma.










7. juuni paiku hakkavad õitsema ka osade arbuuside isasõied, kuid taimed ise on nigelavõitu; põevad jahedust, liigniiskust ja ümberistutamist. Küllap kosuvad, kui ilmad paranevad.
Alles nüüd, päris juuni viimastel päevadel on taimed lopsakust kogunud ja valmis avama ka emasõied. Mullu võis siin-seal juba kasvavaid arbuusimugulaid üle lugeda.

Päevad, eriti ööd küll nii soojad ei ole, et katteloorid rahumeeli kõrvale heita.  Seetõttu jätan peenra otsad lahti päevadeks, kui mind kohapeal ei ole. Muul ajal, kui ilm vähegi lubab, on loorid maas ja tupsutan nii mõnelegi emasõie südamikule viljastavat õietolmu.

On, kuidas nende ilmadega on. Looduse, Ilmataadi tahtmiste vastu ei saa. Muretsemine ei aita. Elan parem päev korraga, teen seda, mis  minu võimuses ja võtan tänuga vastu, mida Elu mulle kingib. Täna, iga päev, iga hetk.