Põgus pilk möödunusse.

Sügis astub uljalt oma teed, esimene lumigi juba maad tervitanud. Täna, hingedepäeval võtan aja maha ja lisan kokkuvõtte läinud arbuusisuvest. Võrreldes kahe möödunud hooajaga, annab see klassikalise eesti suve mõõdu välja küll. Enam-vähem sama, nagu aasta 2009, mil esimest korda üldse arbuusi kasvatada proovisin.
Viljumise haripunkt leidis aset 24-25. juuli paiku tänu kuumapuhangule, mis aga lühikest aega kestis. Alles siis täheldasin mesilaste usinat askeldamist õitel. Kuna selline soe  jäi suve jooksul ka viimaseks, võis prognoosida üsna tagasihoidlikku saaki. Vilju küll oli, aga suur osa neist jäi siiski pooltooreks.
1.juulil tehtud fotol on näha, et osad taimed veel kiratsevad.

 

Kahe nädala pärast on taimed kõvasti kosunud, osad Yellow Jade´i viljahakatised paisumas. Muld on märg, kuna hoovihmad ju sagedased külalised.

 

 

 

Kuna Yellow Jade`i viljad võivad liigse vee tõttu lõheneda, olen õmmelnud kileriba mõlemasse äärde looriosa, et katsetada sellist vihmakatet. Kuni taimed ei ole kasvanud liiga suureks, toimib selline variant päris kenasti. Vihm otse peale ei saja ja küljeloor hingab, hoides ära liigset umbsust pärast vihma.





Allpool, 26 juulil tehtud fotol on näha, et taimed on kosunud üsna suureks. Jaguks veel vaid sooja ja päikest; siis oleks lootust küpsetele ja magusatele viljadele.

Need New Hope´i viljad on tolmeldatud käsitsi. Tean seda seetõttu, et siis, kui mu taimed õitsema hakkasid, tekkis kahtlus, kas meie kandis enam mesilasi üldse elutseb. Olin sunnitud nende töö enda peale võtma, mis iseenesest on põnev. Käid isasõiekesed näpu vahel ja tolmeldad emasõisi; noskerdad põlvili, peaaegu et ninali taime kallal ega pane tähele, kuidas aeg lendab. Mesilaste püsivat askeldamist õitel märkasin 24-25 juuli kuumalaine ajal. Paraku nende poolt rikkalikult tolmeldatud viljad ei saanud sügiseks valmis.

Esimesed valmis arbuusid maitsesime augustis, tervelt 2 nädalat hiljem kui mullu.
Siin pildil, aga on käes 18.augusti õhtu, kui osa peenrast sai koristatud, kuna taimed ära kuivanud.
Viljade taga taamal võimutseb põõsastikena umbrohi. Kahjuks ei tea ma selle tülika enda alla matva taime nimetust. Meil siin kutsutakse teda Gorbatšoviks. Ju nõukogude ajal imbus jõusöödaga Venemaalt sisse. Nii oletan.







Põhikoristustööd võtame ette  26ndal augustil, kui kogu peenramaa saab viljadest ja abivahenditest puhtaks tehtud.

 

Paar kena välimusega Crimson Sweet´i oleks veel vajanud aega valmimiseks, kuid kui pole elujõulist taime, siis vili suhkrute poolest maitsvamaks ei muutu.

Maitseomaduste poolest jäävad selle suve viljad mullustega võrreldes alla. Probleem ka selles, et kaks eelmist aastat rikkusid ära maitsemeeled; liiga võrratud olid!

 

 

Arbuuside ja melonite harimise kõrval  pakkusid sel suvel maitseelamusi tomatid-kurgid, suvikõrvitsate-pudelkõrvitsate, füüsalite, paprikate-kibepiparde kasvatamine, rääkimata porganditest, peetidest, sibulatest, küüslaukudest....

Eriti tore oli ühel päeval avastada kompostihunnikus kasvamas Mehhiko füüsali taimed, mis arvatavasti eelmise aastal sinna ära visatud viljadega sattusid.

 

 

Oranž tomat (Seklose firmalt) oli ülimalt maitsev ja varane valmima. Seda sorti tasub järgmisel aastalgi kasvatada.

 

Suvikõrvitsat - kollast ja rohelist -  katsetasin esimest korda oma peenral, avamaal.  Kolmelt taimelt saadavast saagist oli rohkem kui küll. Osad jõudsid ikka ülevalmida. Kuna suvi oli vihmane, kasutasin kileribasid kaarte küljes, et takistada viljade mädanemist.

 

 

Ja melonid, mille kasvatamisest ei ole jõudnud anda tagasisidet selleks ettenähtud blogis.

 

Kõrvitsavalik koos mõne meloniga.