Kool põllul.

Ei tea keegi ette, milliseks kujuneb tänavune taimekasvatusaasta. Enam kui miski muu mõjutab seda minu arvates ILM. Mai lõpp ja juuni algus lajatab korraliku kuumapahvakuga nii, et ühtäkki saab kevadest suur SUVI.
Selles leitsakus higistan 1. juunil arbuusidele peenart ette valmistada.  Sõnnik ja must kile lähevad kasutusse otse istutamise ajal, et säästa aega ja energiat. Peenra eelneva kastmisega tegelema ei hakka. Niisiis, 2. juunil pärastlõunasel, pigem õhtupoolikusel ajal, kui paprikad-kurgid-füüsalid ja mõned kõrvitsad on mulda pandud, alustan arbuuside istutusega. Tegutsen võimalikult rahulikult, sest sellises kuumuses kiirustades kaugele ei jõua. Pealegi jään nädalaks otsaks maale töid-toimetusi lõpule viima.
Kui varem olen peenra katnud musta kilega kohe selle valmistamise järel ning kühvliga viinud  sõnnikut otse istutusauku (seal mullaga segades), siis sel korral teen taimede mahapanemise ajal mitu asja korraga: 1) kaevan-kobestan istutusmulla, lisades-segades hulka labidatäis sõnnikut; 2) rullin peale musta kile; 3) kühveldan augu ja istutan taime; 4) kastan. Oi, kui aeganõudev töö, aga nii tundub kõige otstarbekam. Tegelikult algab istutuseks ettevalmistus taimede korraliku kastmisega, et juuri potist eemaldamisel võimalikult vähe traumeerida (nii ma vähemalt usun). Ehk aitab see istikutel ka paremini kohaneda uue keskkonnaga.Taimed on mulda viimise hetkel väga pikaks sirgunud; tsirka paari-kolmekümne sentimeetriseks. Lisaks on hakkanud mõni ka õitsema. Sel aastal on huvitav täheldada, et paljudel Sugar Baby taimedel avanevad esimesena emasõied. Vaid mõnel üksikul on ka isasõis valla. Tolmeldada pole istutamise ajal küll mõtet. Hea, kui nii suured taimed kuumaga üldse ellu jäävad, hellitan lootust. Kuna ööd on hetkel soojad ja jaks otsas, jäävad äsja istutatud arbuusid esialgu katmata, seda enam, et põllule on kohale toomata veel kaared ja üle vaatamata ka katteloorid. Pooled arbuusid on nüüd peenras ja ülejäänud ootavad järgmist päeva. Kui aus olla, olen esimese istutuspäeva õhtuks päris läbi, nimmepiirkond sundasendist pinges. Ei malda ju töö käigus aeg-ajalt paar minutit sirutusharjutusi teha. Ainus mõte  peas on see, et tüütu istutustöö tehtud saaks, et siirduda muude ja huvitavamate toimetuste juurde. Seda enam, et valdab tunne nagu oleks oma arbuusiasjadega sel korral lootusetult hiljaks jäänud.
3 juuni hommik on soe ja päikseline.  Peenraarbuusid näevad välja päris kenad ja osad Sugar Baby emasõied on avanenud. Ei pea kiusatusele vastu, otsin siit-sealt taimedelt mõne isasõie ja tolmeldan.  Ja istutan teise satsi taimi maha.

Möödas on kolm päeva arbuuside istutamisest (5.06). Minu üllatuseks näevad nad suveleitsakus päris priimad välja. Olen esialgu iga päev ka korra kastnud, sest muld oli kuiv juba enne kokku kuhjamist. Veel pole jõudnud peenraid ööseks looriga katta. Kiirustan seda tegema 5 juuni õhtupoolikul, kui taevasse kogunevad äikesepilved. Kardan taimede pärast, sest enne vihma võib tuul tormama hakata ning lõhkuda istikud. Taevast aga tilkagi mullale ei lange.

Nüüd, kus suur istutustöö tehtud, läheb peenarde vahel aina huvitavamaks. Esiteks olen vägagi üllatunud, et taimed peale mulda viimist nii kenasti vastu on pidanud. Järeldan, et oluline on: 1) soodne ilm (soe, päikeseline periood), 2) kastmine.

6.juuni hommikul tõden, et kolm päeva tagasi tolmeldatud emasõis on viljunud.

Kas tõesti päev pärast taime istutamist on see võimalik? Ei julge veel rõõmustada, kuid elevus poeb hinge küll. Seda enam olen erutatud, et nii vara seekord üldse tolmeldada/tolmeldamine õnnestub. Kuna nii mõnigi taim on avanud emasõie, asun neid usinasti viljastama, olles kogu selle kevade arbuusivärgist ikka veel hämmingus.
6. juuni pole aga veel õhtusse jõudnud, kui teen oma taimedele karuteene....  saan ühe õppetunni osaliseks. Nimelt on hirmpalav päev, kui hakkab müristama ja taevas tõmbub üsna tõmmuks.

Maantee ääres näen kaugemal üle põllu vihma sadamas. Mis muud, kui kiirustan taimi katma. Õhk on lämbe, soojakraadid võivad ulatuda 27C ringi küll. Muld peenra vahel on paljale tallaalusele kuum, mustast kilest rääkimata. Müristab ja kõmistab ning kaugel välguvad sähvatused, kuid vihm siia ei jõua. Paari tunni pärast lähen taimi lahti tegema ning näen, mida üliagaruses neile teinud olen; pea igal on mõni leht kuumuses ära kõrbenud.... mõnel ka latv....

Järgmisel hommikul näeb üks põletuse ohvritest välja niisugune. Istutamisest on möödas vaid 4-5 päeva. Mis seal ikka. Olen ühe õppetunni võrra siiski rikkam. Palavus pole naljaasi ka mitte kõrbetaimedele. Võin tagantjärgi oletada, et kui loor oleks sellise lämbe ilmaga hommikust peale taimedel olnud, ei oleks seal all siiski nii kuumaks läinud. Mina panin piltlikult öeldes oma taimed ahju. Kuum kile täitis küttekeha rolli.
Selliseid huvitavaid kogemusi saan täna otse oma põllult. Loodetavasti on mõni neist arvesse võetav ka kunagi hiljem.