Neljapäev, 7. juuli 2011

Pahalaste lõksus

Juuni lõpus avastan arbuusilehe alumiselt küljelt läikivad munad. Teen igaks juhuks ka fotojäädvustuse, kuid kellega tegu, ei oska midagi arvata; ei head ega halba. Samasugused "kaunistused" jäävad silma pesulõksult, mis katteloori fikseerimiseks kaare küljes. Igaks juhuks rändab leht grillahju, lõksu ei puutu.


Olukord põllul on endine. Seega, otsustan välja selgitada munade autori, tema hoiaku mu arbuusidesse. Kas peaksin teda kartma, mingisuguseid meetmeid rakendama või võib ta rahumeeli olla kaasosaline mu köögiviljakasvatuses? Uitan netis ning saan ühest taimekasvatusfoorumist teada, et need munad kuuluvad ühele üsna kardetud arbuusi-meloni kahjurile, kelle eestikeelset nimetust ei õnnestu mul mittekuidagi tuvastada. Inglise keeles nimega Squash bug, ladina keeles anasa tristis. Üsna ebamugava tundega uurin google pildimaterjali sellest mardikast, kes sarnaneb minu arvates miniatuursele sõjaväesoomukile. Pean tunnistama, et sellist tüüpi oleks nagu arbuuside vahel tõepoolest juunis kohanud. Jääb vaid kahetseda, et teda tookord ei pildistanud.
Tajun ummikseisu oma olukorras. Vaja oleks tegeleda oma taimedega, iga päev neid jägida-uurida, vajadusel vahele sekkuda, aga paraku tuleb veel kaks pikka nädalat linnas tööl käia enne kui algab puhkus. Mida kõike selle aja jooksul juhtuda ei või! Mis parata! Tuleb leppida, et distantsilt taimede kasvatamine just nõnda toimubki.


2-3. juulil, päikeselisel ja palaval nädalavahetusel, avastan närtsimisprobleemile lisaks täikolooniad lehtede alumiselt poolelt. Mitte küll igal taimel ja kobaras kuhjaga, aga mõnel päris hulgi. Üleüldse lendab igasuguseid satikaid siia-sinna, kui liigutan vääte. Ma ei mäleta, et oleks eelmisel suvel kohanud midagi sellist. Hüppajate ja lendlejate seas on ka rohutirtsud, keda sel aastal tundub olevat eriliselt palju.


Tegemist on melonitäidega, ladina nimetusega aphis gossypii, kes usinalt lehtedest toitaineid imevad, kahjustades lehestikku. Lisaks kannavad ohtlikke viirusi nagu arbuusi mosaiikviirus 2.

Asun tegutsema, teadmata kas sellest abi on. Valmistan erinevate retseptide järgi kõrvenõgese ja raudrohuteed, mida lahjendan veega 1:9-le. Teed pritsin taime lehtedele, eriti alapoolele. Täid olen sunnitud mehhaaniliselt lömastama. Ega ma suurt ootagi, et need tõmmised võlurohuna kahjurid pagema sunniksid, aga väike turgutus kulub taimele igatahes ära. Vähemalt jääb ära "keemiarelva" kasutamisele omased tagajärjed: hävitatud kahjurid koos kasulike putukatega, mürgijäljed taimedel.

Tundub, et taimede põhjalik läbivaatus, pritsimine, kahtlaste putukate likvideerimine annab leevendust, vähemalt esialgu. Paaril korral kohtan anasa tristisele sarnast mardikat. Midagi pole teha, jõuan ta surmata enne, kui turgatab mõte tuua jäädvustamiseks aparaat. Tagantjärele kahetsen.


Nädala pärast pean tõdema, et lehtede närtsimine jätkub. Mitmed Thailand Dala 155 taimed on tõvest tabandunud!!!
Siin ei aita muud, kui tuleb taim välja kiskuda, kuna närtsinud lehtedega vili edasi ei edene. Uurin jätkuvalt taime juureosa, lõikan peavarre piki pooleks, aga midagi kahtlast ei oska täheldada.
Vili on sirgunud liitrisest piimakannust suuremaks ja kaal jääb kusagile paari kilo kanti.
Aiman juba ette, et seest alles toores ja nii ka lahtilõikamisel selgub; viljaliha õrnroosa, seemned valged. Ometigi sisaldab juba piisavalt suhkruid - kannatab täitsa süüa. Aga jah, veel vajanuks ca 2 nädalat peenras kasvamist, ohkan endamisi.


Vahepeal on peenravahed rohtu kasvanud. Need vajavad nüüd pühendumist; maltsad, teekummel, vesihein, linnurohi tuleb välja kitkuda, kuna põlvini olev umbrohi on kahjuritele meelsaks paljunemise paigaks. Nõnda ei jäägi aega eriti taimi uurida. Annan nad Kõiksuse hoolde, käin argipäeviti tööl ja loen vabadel õhtutel arbuusi-meloni haigustest, kahjuritest. Neid ei ole üldsegi nii vähe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar