Laupäev, 28. august 2010

Tänased toimetused.

Nädal augustit jälle mööda saamas. Laupäev käsil. Puhkepäev, mida saab alustada rutiinse arbuusivalduse külastamisega erinevalt argihommikutest. Tasapisi hakkan harjuma uue rütmi ja mitmepäevase eemalviibimisega taimekasvatuse võlumaailmast, tegelikult maatoimetustest üldse.

Vahepeal on osad arbuusid jõudnud niikaugele, et aeg nad lahutada taimest... Usaldan infot paelal, mille olen viljumise järel sidunud varrele. Aga vaatan ka teisi märke nagu arbuusi "kõhualune" (kas toon kollakas), ka lähimat köitraagu. Osadele viljadele pole linti ümber sidunud; need jäävad sisetunde hooleks, mis võib olla petlik. Siiani pole aga esimesena mainitud variant mind alt vedanud.
Täna teeb Crimson Sweet jälle ilma, tegelikult kaalurekordi! Olgugi, et ümbermõõt ei ulatu päris 90 cm-ni, on kaalu üle 100 grammi rohkem kui 14 augusti gigandil, täpsemalt 12, 253 kg. Uskumatu, aga tõsi. Temaga sama kaua peenras viibinud teine Crimson, mille ära toome, kaalub 8,5 kg; ka suurepärane tulemus.


Seekord korjame ära mitmed teise ringi Sunshine´i viljad. Koputades võib hoomata mahlast pingul sisu. Aga ka Sugar Baby tundub olevat valmis. Osade viljade puhul täna ongi vaja uurida väliseid märke, kuna puudub pael tänuväärt infoga. Loodetavasti on väljavalitud eksemplarid küpsed.




Grupipilt koosseisuga: I rida Crimson Sweet ja SugarBaby, II rida Sweet Favorite F1 ja Sugar Baby, III rida Sunshine F1 ja pisut allpool nö ungari arbuus ja IV rida Starlight F1.



Tänased arbuusiplaanid.
Päevakangelane ja kõige suurem Sunshine (6,8 kg) ning veel mõned iludused lähevad keldrisse hoiule, et järgmisel nädalavahetusel kartulivõtu pausidel lasta hea maitsta. Osad jäävad autosse ootama kojusõitu ning mõned toome tuppa koheseks tarvitamiseks.

Jätkan tasapisi põllu koristamist arbuusitaimedest, kaartest, kividest ja muudest abivahenditest. Kasvama jätan vaid need, millel vili valmimas. Sätin peale ka katteloori, mis peenra kõrval suve jooksul lebades on kohati üsna poriseks saanud. Aga pole hullu. Eks siis ole näha, kuidas vili vähesema valgusega valmib. Parem olgu pisut soojem, kui et külma poolt näpistatud. Ja üleüldse; kui neist mõnedest viljadest asja ei saa, siis pole midagi. Selle aasta saak on olnud rikkalik ja iga arbuus, mille veel korjan, on boonus.


Mõttes mõlgub ka arbuusi sügavkülmutamine. Talvel oleks tore kogeda suviseid maitseelamusi, kuigi pole õrna aimu, milliseks muutub viljaliha ülessulatamise järgselt. Internetis soovitab üks inglisekeelne allikas seda teha nii nagu esialgu järgida üritan.
Kõigepealt pesen ühe 5,5 kg kaaluva Sweet Favorite´i vilja puhtaks ja lõikan lahti.

Kaelaosast ei ole päris küps, seda ei plaani toiduks tarvitada. Lõikan viiludeks ja koorin, eemaldan seemned, mida silman ning tükeldan viljaliha kuubikuteks. Nüüd läheb vaja küpsetuspaberit, millele tükid asetada.

Kuna külmiku üks sahtlitest saab tühjendatud ja puhastatud, võtan ta kapist välja ning panen sellele paberi. Nii on mugavam arbuusikuubikud korraga mõneks ajaks külmuma lükata.Samal ajal kui punased kuubikud on "kapis", toon sahvrist hoiukarbid ja järgmise vilja - Sunshine F1.

Avame arbuusi... Vili prõksatab noa iga liigutuse peale, mahlad hakkavad voolama... Arbuus küps mis küps.Toas levib värskendav arbuusilõhn (peab tunnistama, et eemise viljaga ei pannud seda tähele). Esimesed lõigud rändavad otsemaid suhu. Väga maitsev on.

Ka siin lõikan ära koore, urgitsen noaga välja ettejuhtuvad seemned ning teen kuubikuteks. Seejärel asetan paberiga vaagnale. Paraku võtab punaste kuupide külmumine omajagu aega. Ikka ja jälle haarab käsi kollaste "ampsude " järele.





Selleks, et tehtud töö ootamisega tühja ei jookseks, laon arbuusitükid hoiukarpi jättes üles paisumisruumi, sulgen karbid ja viin sügavkülma mõnele teisele riiulile. Seega jätan südamerahuga nö eelkülmutusprotsessi vahele. Viimase mõte on arvatavasti vältida mahlaste kuubikute kokku külmumist.


Umbes 40 minuti pärast võtan sahtli kergelt külmunud punaste kuubikutega välja, laon kiiresti karpidesse ja tagasi külma. Kuna niisugune kaheetapiline külmutamisviis on aeganõudev, lepin võimalusega, et osad arbuusitükid on ükskord karbist võttes üksteise külge kõvasti kinni külmunud, aga pole hullu. Arvata võib, et loosi läheb karbitäis korraga...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar