Laupäev, 4. september 2010

Päev põllul.

Tänane päev möödub sügiseseid põllutöid tehes. Vaatamata eilsele sompus ja vihmasele ilmale, annab pilvine hommik lootust alustada kartuli ülesvõtmisega. Päeva märksõnadeks on kartulid ja arbuusipausid. Hommikul korjan ära 3 Crimson Sweet´i, mis pildil esiplaanil. Taga taldrikul ootab lahti lõikamist 6,4 kg kaaluv "ungarlane". Seda teemegi enne tõsist põllutööd. Ei saa kurta; nädalapäevad keldripimeduses seismist ei ole grammivõrd halvendanud vilja maitseomadusi. Pigem võib oletada, et temas on tõusnud ka teatud bioaktiivsete ainete hulk, nagu beetakaroteen, antioksüdant lükopeen, mille sisaldus järelvalmimisega kasvab. Siinjuures mängivat olulist rolli ruumi temperatuur; madalate säilituskraadide (+5...+13 C) juures eelpool nimetatud ainete süntees seiskub. Meie maakivist kelder ei ole jõudnud pärast kuuma suve veel maha jahtuda olles 16-17 C juures.
Ilm läheb päevapeale selgemaks ja ka soojemaks, aga kui aus olla, ega üks korralik kartulivõtt ilma vihmata ei toimu. Sahmakas vett taevast on piisav põhjus tööseisakuks, selja sirutuseks. Ajastus on üsna täpne, kuna nälg hakkab märku andma. Nüüd on sobilik moment uue arbuusi avamiseks, kehakinnituseks. Kollase sisuga Sunshine täidab kõhtu ja asendab ajutiselt päikest.

Õnneks ei ole vihmahoog väga suur nii, et pikka puhkusepõlve ei tule. Põld ootab! Vagusid on omajagu ja plaan tänase päevaga kartul üles saada on võetud eesmärgiks. Ega see "tuhvlivõtt" üks lust ja lillepidu ole. Kuna tahedamat suutäit tegema ei lähe, annab varsti tühi kõht jälle endast märku. Arbuus on küll väga hea ja maitsev, aga kõhtu pikaks ajaks pidama ei jää. Küll aga annab põietäidet, mis omakorda võimaluse hetkeks põllult lahkuda...

Naljakas on mõelda, et kui tavaliselt sööme kartulivõtu vahepausidel puudelt allaraputatud õunu, siis sel sügisel hoopis omakasvatatud arbuuse.
Õhtupoolikul saavad vaod lõpuks ühelepoole. Ja mind saatmas hundiisu. Süüa! Süüa, aga mitte arbuusi! Kartul potti ja liha vardasse!
Üritan toidulauas piiri pidada, kuna plaanin siiski veel ühe arbuusi täna avada - selle suve kõige suurema vilja - 12,2 kilose Crimson Sweet´i, mis eelmisel laupäeval nopitud...
Arbuus versus kõrvits.


Lõpuks lõikame suve suurima omakasvatatud arbuusi lahti. Ka siin ei tule pettuda; viljaliha näeb ilus ja ahvatlev välja ja tema ülimagus maitse toob silme ette palavad suvepäevad. Igatsen neid aegu tagasi...
Peab tunnistama, et olen suve jooksul muutnud hinnangut sellesse arbuusisorti... ikka positiivsuse suunas. Tänu erakordsele suvele on avaldunud tema tõelised omadused -kvantiteet ja kvaliteet - mis jahedal ja vihmasel aastal võivad jääda tagasihoidlikuks, spekuleerin ma. Seda aga saan teada siis, kui ka järgnevatel hooaegadel proovin kätt Crimsoni kasvatamises.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar