Õhus on sügise märke...

Ebatavaliselt pikk kuumaperiood on nüüdseks vist selja taga ja augusti keskpaigale omased külmad ööd on endast selgesti märku andnud. Õhutemperatuur vastu tänast hommikut on päris tagasihoidlik, kui kella kuue paiku heidan unise pilgu (juhtmeta) termomeetrile, mille andur asub melonimajas maapinnale lähedal. Seal registreerib vaid + 6 kraadi. Tõenäoliselt on väljas nõks jahedamgi. Ei tea, mis arbuusid ja melonid sellistest öödest arvavad? Kas jaksavad valmida? Päeval ei saa kurta; kui on päikest, siis ka sooja parasjagu, aga kiiresti saabuv õhtupimedus ja vihmakrõbin vastu akent äratavad hingesopis ängi ja igatsuse. Kas on see kurbus, et suvi nii kiirelt möödub, või hirm pika ja pimeda aja ees... või hoopis midagi muud... Tegelikult on sügis väga ilus aeg, mulle meeldib, ja ometi, kui hooman teatud lõhnu, päikesepaistet ja soojust pärast külma ööd, sookurgede kluugutusi ja mida kõike veel... siis tean, et sügis pole enam kaugel ja see paneb hinge kripeldama.
Aga veel on aias põnev, näiteks täna 20. augustil - taasiseseisvumispäeval, kui peenralt saabub Sweet Favourite, järjekordne suur tükk või hoopis suurtükk... 10,4 kg.
Varrel 43 päeva.
Keskpäeval, kui janu pitsitama hakkab, lõikame arbuusi lahti. Jagub ainult kiidusõnu! Sööd ja imestad, mida päike ja soojus teha suudavad.

Viljaliha on nii magus ja mahlane, et kui kevadel taas arbuusikasvatuskihk peale tuleb, siis leiab see sort nimekirjas ilmatingimata koha esimeste seas.
Ka tundub seemneid vähem olema või sõltub see lahtilõikamise viisist (risti või pikuti)? Niimoodi ketastena, mis veel omakorda sektoriteks poolitatud, ei satu seemneid korraga hamba alla palju. Lihtsam ka süüa, mahlad ei voola mööda põski.

Au päiksele!

Aga veel üks huvitav vili kasvab arbuusipeenras (all pildil). Peaks olema Sweet Favourite, kuid koore muster sellele ei sarnane. Kus on selgesti silmapaistvad tumedad triibud? Pole. Kas eksikombel seemnepakki vupsanud mõni teine sort või tegu albiinoga? Kas taimede ja viliköögiviljade hulgas üldse esineb albinismi? Ei tea, ei tea. Või pole see taim sordipuhtast seemnest kasvanud? Olgu, kuis on, igatahes suhtun temasse kui auväärt Sweet Favourite F1 ja arvestan valmimiseaega sordile vastavalt.

On ka aeg alustada põllul tasapisi otste kokkutõmbamisega. Need taimed, millelt saak korjatud või lehed kollased, tirin üles. Kuna osad viljad on kohe-kohe valmis saamas, üritan taimedele organiseerida vihmakaitset, sest mulle tundub, et nii palju vett, kui viimasel ajal taevast tulema on hakanud, mu taimed ei vaja.
Osad viljahakatised on äsja paisuma hakanud. Need küll tolmeldatud putukate poolt. Kui lehestik ilus, olen taimele ühe punni külge jätnud, kuigi võib arvata, et tänu jahedatele ja vihmastele ilmadele ning ennekõike saabuvatele öökülmadele, ei pruugi mu "teise ringi viljad" valmis saada. Aga vaatame.

Mul kasvab peenras ka üks matrjonoshka, vaid silmad ja naerusuu puudu. Toon ta ära, kuna kaelaosast pehme. Sama taime teine vili on hoo sisse saanud. Ju siis matrjoshka jaoks ei jagu jõudu. Kaalub 2,1 kg.

Lahtilõigatult näeb välja selline: ühelt poolelt seemned pruunid, teiselt valged ja kaelaosa päris toores.Olgugi, et punane osa on magus, pole ta väga puhta ja värske maitsega. Meenutab pigem magusat kurki.

Õhtu saabudes hakkavad siilid liikuma. Kuna nädalapäevad tagasi ühel hilisel tunnil kohtun okaskeraga juhuslikult kompostihunniku juures, kus viimane äravisatud arbuusikoorte kallal rõksutab, otsustan täna õhtul teda kostitada selle pirnikujulise arbuusi poolega. Ei tule kaua oodata, kui kuulen pimeduses põõsavarjus mõnusat matsutamist. Õnneks on fotoaparaat ligi ja välgu abil õnnestub maias külaline jäädvustada.

Nüüd võib südamerahus magama minna. Kõik on saanud maitsta Eestis kasvatatud magusat arbuusi: meie ise, herilased, porilased, muud sitikad, siilid......