Laupäev, 14. august 2010

Päevad täis arbuuse...

Tõepoolest, ei ole ühelgi suvel nii rikkalikult arbuusi maitsta saanud, kui nüüd. Ammugi neid, mis kasvanud Eestimaa päikese all. Pea igat hommikut alustame mahlaste arbuusilõikudega õues elupuude lähedal päikesevarjus, et seejärel mõne aja pärast midagi toekamat võtta.
Tänane päev on eriline. Esiteks on puhkuse viimane laupäev. Teiseks tervitab hommikul kõuemürin ja peatselt kohale saabuv äikesevihm, ja kolmandaks.... TÄNA ON CRIMSONIPÄEV! See tähendab seda, et põllult toon ära gigandi sordinimetusega Crimson Sweet.

Kuna tumedad pilved müristamise saatel aina lähemale tüürivad, ei ole pikalt aega voodis uneleda; riided selga ja kääridega jooksujalu peenarde vahele. Nüüd on tulnud Crimsoni tund. Naksti! Tulen toa poole hoolikalt, sest suur kandam käte vahel; komistada ei või. Mõned lähedased õhtuks kokku kutsutud ja küll oleks nadi rahvale öelda, et vili oli suur, aga katski läts.
Mõõdan-kaalun, no tõeline gigant. Mina nii suurt arbuusi varem pole saanud ega söönud.

Ümbermõõtu 90 cm! Kaal 12,1 kg. Ilus suur tükk.
On üllataja algusest peale, kuna taim, millelt see vili võetud, on sattunud ekslikult Sugar Baby´de vahele viiendaks. Kui käes viljumise aeg, märkan triibulist punni teiste tumeroheliste paisujate seas. Vaat kus lops. Aga tore igati.







Õhtul jõuab kätte õnnis hetk - aeg avada "kingitus"!

Kuna vili on suur, siis lahtilõikamine nõuab rammu. Meespere teeb seda (nagu alati).


Olgugi, et sees on lõhed, maitseb Crimson kõigile imeliselt hästi. Viljaliha on sametiselt õrn, mahlane, magus, sulab suus. Käsi haarab aina ja aina uue lõigu järele vaatamata sellele, et kõht enam ei mahuta. Kui saaks, siis salvestaks need magusad elamused oma keelenäsades, et ükskõik millisel talvisel ajal taas nautida eriliselt lõhnavat ja mahlast arbuusimaitset. Tuleb aga leppida värvikate fotode vaatamise ning ajusoppi talletatud mälupiltide reprodutseerimisega. Ja oodata uut arbuusikasvatuse hooaega.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar