Pühapäev, 31. oktoober 2010

Hiline avastus.

Ühel sügispäeval keset oktoobrikuud leiab isa keldririiulilt kopsaka arbuusi ja juhtumisi päevi hiljem maal toidulaua ääres mainib leiust meilegi. Omateada on kõik viljad ammu ära söödud??... Otsustame pühapäeva õhtul pärast maalt naasmist ja vanemate juures saunaskäiku asja keldrisse uurima minna. Mu silmad lähevad õige suureks, kui mees ilmub nähtavale ca 6-kilose arbuusiga. Karta on, et see sell on pea kaks kuud oma hoiukohta moosidega jaganud.



Koputan sõrmenukkidega vastu koort; kõla õige tuhm. Arbuusi alumisel poolel on pind pöidlaga vajutades veidi pehme. Ei julge loota, et avamisel särtspunane ja värskelt lõhnav viljaliha vastu vaatab. Pauku ei käi ja sisu laiali voolama ei hakka, kui nuga vilja poolitab. Minu üllatuseks ei näe viljaliha sugugi nii halb välja; on küll kollakat tooni juurde lisandunud, ja ka aroom on täitsa olemas. Siiski miski mind söömise juures häirib, nii et piirdun paari-kolme suutäiega. Aga teised. Nemad ei ole maitse osas üldse nõnda nõudlikud kui mina. Lõbus on vaadata, kuidas kaassööjad poolele arbuusile päkad silma ajavad. Ja kiidavad. Hoiatan neid esmaspäeval asetleidvate seedekorratuste eest (mis jäävad ilmnemata). Mul on aga siiralt kahju, et arbuusile keegi varem jälile ei saanud. Mõelda vaid, kui maitsev oleks võinud see olla 2-3 (või enam) nädalat tagasi!...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar