Heldekäega juuli

Juulis saabuv kuumalaine pöörab arbuusinduses ette teise lehekülje; käes on toibumise aeg. Viimaks saab päevaajaks heita loorid kõrvale ja lubada päiksel ja õhusoojal paitada külmasõjast räsitud taimi. Mõni näeb välja üsna lootusetu.

Kuna lehed peaväädil on kolletunud, otsustan selle tervenisti eemaldada ning oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Pildil Little Baby Flower, 4.07.14.

Little Baby Flower pügamise järgselt.

 

Kõik taimed siiski nii hapras seisus ei ole. Kileloori all kasvanud näevad välja jumekamad, kui loorialused arbuusid.



Golden Olive 4.07.14.

Tänu palavatele ilmadele on arbuusid kasvuhoo sisse saanud. Starlight on väga kenasti edenema hakanud nii, et 10.juunil söandan tolmeldada esimese emasõie. Eelmise suve õppetund on hoolega omandatud, et ei maksa selle ettevõtmisega liigselt kiirustada, kui taim alles väike ja väetike; tulemuseks on pidurdus kasvus ja vilja arengus.

Starlight ei lase suurepäraste ilmadega end pikalt meelitada, vaid võtab esimese katsega väljakutse vastu. Pildil kuuepäevane viljapunn (16.07).

Suvi on kenasti oma õigesse rööpasse sobitunud ja nii rõõmustav on tõdeda, et lõunamaise päritoluga arbuusitaimed suutsid üle elada eriliselt raskeid elutingimusi jaganud juunikuu. Jah, võrreldes varasemate aastatega, on lootus esimestele küpsetele viljadele mitu nädalat hiljem. Seda vaid siis,  kui soojad ja päikselised päevad meile veel jätkuvalt naeratavad.

Uskumatu, aga tõsi on see, et kui taimedele on tagatud täpselt sellised tingimused , mida nad õnnelikolemiseks vajavad - ja seda juuli neile hetkel pakub - siis suudavad nad ka kõige lootusetumast olukorrast välja tulla! Siin veel üks juuli algul tehtud jäädvustus minu poolt pügatud virelevast istikust:

...ja 23 päeva hiljem 27.07 on ka need kõige põduramad täies elujõus ja edenemises, ja peagi valmis viljuma.

Vasakul paistab  fragment peenrast, mis elas juunikülmade ajal kileloori all. Nende parameetrid on seetõttu ka suuremad.

 

 

 

 

 

Ja usinamad edenejad on 27. juuliks jõudnud omadega niikaugele.

17-päevane Starlight 27ndal juulil.

2014 aasta kevad - võlud ja vaevad

Nüüd, kus suvepäevad on juba lühenemas ja ööd üsna pimedad, võtan viimaks aega, et teha märkmeid  arbuuside elust sel aastal. Ja väljast kostuva vihmakrabina saatel on eriti mõnus meenutada, kui mitmepalgeline see suvi on olnud.
Seemnete muldapanekuaeg oli kevadel üsna tavapärane - aprilli teine pool. Viie päeva pärast võis tervitada esimesi idanejaid. Pildile on võetud 6 päeva pärast külvi.

Uusi sorte ei hakanud selgi talvel tellima, sest suur mulliümbrikutäis erinevaid seemneid on veel alles, nagu näiteks 2010 aastal Johnnyseeds´ist ostetud ilusa triibulise kuue ja ümara kujuga Starlight, mille magusast maitsest võiks jälle osa saada. Kaks aastat järjest - 2010 ja 2011 - saigi kasvatatud ja väga maitsvaid vilju nauditud, kuid samas tõdetud, et sordi nõrgaks küljeks on taimede soodumus närtsida, eriti enne vilja küpseks saamist. Siinjuures taimed, mis vastu pidasid, andsid väga magusaid arbuuse. Niisiis otsustasin sel kevadel seismajäänud Starlight´i seemned koos Sugar Baby, Sunshine´i, Golden Olive´i, Little Baby Flower´i ja Crimson Sweet´iga mulda pista. Seda enam, et selle mõne kasvatusaastaga on kogemusi ja nippe juurde lisandunud.

Avamaale istutamisega ei hakanud ka sel kevadel kiirustama. Juuni alguseks olid taimed üsna pikaks sirgunud ning õitsema hakanud. Paraku muutub kabariitide kasvades taimede transportimine üsna keerukaks. Nii sai üks Sunshine avamaale viimise käigus viga ja murdus juurekaelast.
Istutamise päeval, 4. juunil oli  ilm suurepärane - päikeseline ja palav. Ka järgmisel päeval jagus leitsakut, mis andis lootust istikute soodsaks juurdumiseks, kuid mida aeg edasi, seda vesisemaks ja jahedamaks olud muutusid. Sel kevadel ei hakanud topeltloore taimede katmiseks lahti rullima, vaid otsustasin ühekordsete kangaste kasuks lootuses et öökülmad ja suur jahedus jäävad iga päevaga aina kaugemale selja taha.
Nädal peale istutamist nägid taimed välja pisut vaevatud.

 Lehed on muutunud kollakamaks ja kasv peetunud.  Mõistes, et ühekordne loor on ilmaolusid arvestades liiga õhuke, otsisin välja paar aastat tagasi põlve otsas meisterdatud kileloori, mis klappis suurepäraselt ühe peenra pikkusega. See võimaldab lehestikul ja juureümbruse mullal jääda kuivemaks ning vähendada taime soodumust nakatuda juureümbruse mädanikku, mis jaheduse ja niiskuse püsimisel võib saada saatuslikuks.

Kileloori all pole ohtu, et päikeselise ilmaga taimedel liiga umbseks ja kuumaks läheb. Looriosa annab õhutust ja kile laseb paremini ka valgust läbi.
Jaanipäevani välja ei olnud ilmad paranenud. Oli jätkuvalt külm ja vihmane, isegi mõni tera rahet langes pilvepiirilt jaanilaupäeval ja mõni taim oli selleks ajaks ka peenrast "lahkunud".
Kui juuni lõpus olen tavaliselt tolmeldanud arbuuside emasõisi, siis sel aastal polnud erilist põhjust ja tahtmist loori alla piiluda, kui et just fotojäädvustamise eesmärgil...et fikseerida kahe peenra taimede seisukord.  Võib aga täheldada väikest erinevust mõlema peenra istikute vahel: arbuusid kileloori all näisid olevat pisut paremas seisukorras.

25.06 - loorialused taimed

25.06 - kileloorialused taimed.

...ja fotomeenutused lapsepõlvest.

Lõpuks ilmusid tubaste koristustööde käigus välja paar pilti noorusest, mil päris esimest korda proovisime vennaga kasvuhoones kasvatada arbuusi. Arvatavasti seemnetest, mis söömise käigus poeviljast kõrvale pandud. Muidugi, meie poolt rakendatud agrotehnilised võtted sobisid rohkem kurgile, seda eriti kastmise osas, aga siin on 1985ndast aastast pärinev ülesvõte ühest edenevast viljapunnist, mis lõppkokkuvõttes väga palju suuremaks ei kasvanudki. Asi alustuseks seegi:

Ei saa salata, nõukogudeaegne lapsepõlv oli tegelikult tore kasvõi seetõttu, et elu tuli ise elada huvitavaks niipalju, kui toonased piirid seda võimaldasid, näiteks läbi pildistamise ja negatiivide paberile ilmutamise. Kannatust pidi ka olema, et jaksata ära oodata päev, mil sai asuda fotosid ilmutama, et teada saada, kuidas ja kas jäädvustamised üldse õnnestusid.

Sellisesse mõõtu meie esimene arbuusihakatis jäi 28 aastat tagasi. Avades vilja, olime üllatunud roosaka tooni ja üsna magusa maitse üle; see seik on selgelt meeles.  Pärast esimest arbuusi viljelemise katset möödus üsna pikk aeg, kuni 2009ndal aastal tekkis salajane huvi veelkord kätt proovida. Lahe igatahes :)

Meenutades suve.

Kes teadis kevadel ette, et tulemas on suurepärane arbuusiaasta? Mina mitte, seda enam, et toidupoe ustele kleebitud tabloidid reklaamisid ennustust saabuvast külmast ja lühikesest suvest.  Õnneks ei olnud tol korral aega juurelda, mis on, mis tuleb; erinevat sorti istikud ajasid ninad juba üle potiäärte ning aur kulus aju ja lihastööle, kes-kuhu peenras oma koha saab. Ja nüüd lõppkokkuvõttes olen ülimalt tänulik heldele Ilmataadile. Suvi oli külluslik!
Jagus mitmeid suurepoolseid arbuuse, mida süüa ja jagada. Näiteks ülimagusa maitseelamuse kinkis 9-kilone Sweet Favorite, mida mees alloleval pildil aidatrepil kohe avab.

Küpse ja mahlase vilja maitse laadis mällu taas aasta 2010, kui just nii suuri ja võrratuid arbuuse sai suvepalavuses nauditud.

Kollase sisuga Sunshine´i viljad olid sel hooajal samuti väga maitsvad, jäädes kaalult sageli 5-6kg juurde, kuid paar 7-kilostki tuli ette.

Crimson Sweet jagas üllatusi taas. Kolmest taimest oli üks eriti eesrindlik, kasvatades külge 5 üle 5-kilost selli ja kui nende massiväärtused kokku rehkendada, oli tulmuseks 42,5 kg!!!

Perekond Crimson 25ndal augustil ülesrivistusel. Reas esimene pälvib viie kasvatusaasta kõige kogukama arbuusi tiitli, kaaludes 15,6 kg!!! Kaks järgmist: 8,3 ja 7,5kg ning 5,5kg jääb kahele viimasele arbuusile. Tõeline saak! Seejuures said kõik ka küpseks!
Lisaks maitsvatele viljadele leidsin viisi, kuidas ära kasutada ka vähem maitsvat ehk väiksema suhkrusisaldusega viljaliha  - see sobib suurepäraselt smuuti sisse, mille teiseks komponendiks said külmutatud kuumaasikad eelmisest suvest. Nii õnnestus ära kasutada ka mullu tallele pandud marju.

Minu maitsemeeltele jagus suhkruid piisavalt; ei tekkinud soovi midagi magustamiseks juurde lisada.

Augusti teises pooles hakkasin tasa ja targu otsi kokku tõmbama. Taimed, millelt viljad korjatud, sikutasin üles. Imestama paneb see, et võrreldes varasemaga, pidasid taimed sel hooajal väga kenasti lõpuni vastu. Lausa kahju oli ilusamaid üles tõmmata, kuna lehestik alles täies elujõus. Kaks peenra alguses asuvat Sugar Baby taime jätsingi eksperimentaalkorras kasvama, olles end keset augustit sättinud veel viljuma. Lootus hilistelt üritajatelt küpset marja saada, on muidugi üsna üürike, aga tõepoolest, kuna leheosa oli veel ilus roheline, polnud põhjust taimi likvideerida .

Pildil on käsil 7. september. Vaprad üritajad keskenduvad oma kolmanda saagi kasvatamisele. Mis seal ikka. Proovida ju võib, seda enam, et ilmad kuu esimeses pooles ei olnud sugugi kehvad. Päevad päikeselised, kuid ööd siiski üsna madalate temperatuuridega, mistõttu katteloorist sai jälle asendamatu abiline. Enne esimesi öökülmi 24. septembril saabusid lõpuks kaks viimast arbuusi peenrast.

 Selline tulemus on üsna ootuspärane; mis sa ikka lühikesevõitu sügispäevadest soovid saada. Teine arbuus jääb ootama üht ilusat oktoobripäeva, mil saame teada tõe septembrikuisest arbuusikasvatusest Eestis :)

 

 

Kompu põske!

Tänu pikemat aega kestnud päikselisele soojaperioodile jagab arbuusipeenar märkimisväärselt suuri ja küpseid vilju. Käes on supermagusate arbuuside tippaeg!

Peenra vahel liikudes jääb silma oma kabariitide poolest teistest samanimelistest kogukamaks paisunud New Hope. Pole teisedki teab mis väiksed, aga üle keskmise on see sell kasvu küll visanud.
27.07 paneme ta kaalule. Mis sa kostad; oma 8 kilo pingutab välja!

Jah, arbuusid saavad imeliselt küpseks ning on minu arvates suhkrute poolest samal tasemel,  kui aastal 2010 ja 2011. Olgugi, et viljad paisuvad suureks, on kooreosa õhuke ja mahlane ning suurepäraselt töödeldav. Olen päris mitu raksu vaaritanud tšatnit, samuti lisanud viilutatud koori köögiviljasalatisse, mida talvel nautida ning valmistanud ka kummikommi välimusega maiust, võttes šnitti ühest välismaisest blogipostitusest.

Teen valmistamisel siiski omamoodi, asendades suhkru meega, ilma vanilje ekstraktita ning jättes lõpuosas ära arbuusikoorte suhkruga ülepuistamise. Mee doseerimine on täitsa juhuslik. Kuna dehüdraatorit pole sel suvel taibanud kodust kaasa võtta, panen siirupised ja läikivad arbuusitükid küpsetuspaberiga kaetud alusele katteloori alla ning viin õue päikse kätte tahenema ja see võtab päris kaua aega.

 

 Erinevalt suhkruga valmistatud kompudest on minu omad kleepuvamad, kuid see-eest ehk tervislikumad.

 

Katsed köögis.

Nüüd, kus juba mõnda aega saab peenrast ühe või kahekaupa arbuusi tuua ja süüa, otsin erinevaid võimalusi selle imeliselt maitsva viliköögivilja töötlemiseks kulinaarmaastikul. Olen tegelikult varemgi hellitanud mõtteid selle ümber, mida söömisest allesjääva koorehunnikuga võiks ette võtta, mis siiani on rikastanud külluslikult vaid kompostihunnikut. Meenub mullune eksperiment mõnede nelja-viiepäevaste arbuusihakatiste  marineerimisest, mis valmistamise järel ka üksi ära proovisin. Ei midagi teistsugust; üsna kurgi moodi maitse, kui mälu ei peta.
Niisiis kordan taas ettevõtmist. Korjan mõned toredad viljapunnid, mis teadlikult selleks tarbeks tolmeldatud.

Viljahakatised on väga õrna koorega; piisab, et riivad juhuslikult küünega ja ongi märk küljes.

Usun, et igasugused kurgi ja suvikõrvitsa marinaadiretseptid sobivad ka arbuusile. Kui üldse, siis  eelistan mahedaid ja õrnamaitselisi konserveerimisi.

 Siinjuures kipun sageli  eirama retseptides väljatoodud valikuid, mistõttu jätan rahuga kõik hoidisteraamatud kõrvale ning talitan nii nagu just heaks arvan. Väikeste koguste juures ei mõju hukkaläinud eksperiment süümepiinu tekitavalt.  

Seekord korjan arbuusikeste juurde ka mõned patissoni viljaalgmed, petersellilehed, ühe küüslauguküüne ning peenikese mädarõikajuure, millest mõne killu poetan purki. Ja kuna laual on jupike vürtspiprast, lisan sedagi juurde. Tavalise 30%-se äädika asendan huvi pärast valge veini äädikaga.

Kuuma marinaadi toimel muudavad arbuusiviljad tooni; näevad välja pisut koltunud, pruunakad. Sellegipoolest on põnev. Valge veiniäädika maitse on esialgu võõras, aga omapärane. Kindlasti tasub veel proovida, et leida meelepärane maitsete kooslus.

 

Ja katsetused köögis jätkuvad....

Leian netist mitmeid arbuusikoore marineerimise võimalusi ja just koorte kasutuselevõtt mind huvitab. Tegemist ju tegelikult väga väärtusliku ja vitamiinirikka osaga viljas. Esialgu jäävad retseptid siiski kõrvale.

Proovin midagi magusat - moos/marmelaad - olgugi, et keedised kipuvad sageli keldris  kevadeni seisma jääma.

Peenralt lahkuvad täna Sugar Baby ja Golden Olive - 2,1kg ja 3,4kg.

Kollane maius jääb ootama järgmist päeva, kui sõidame vanemate poole. Sugar Baby lõikame kohe lahti, et suu magusaks teha värske viljalihaga.

Seekord palun sööjatel punast osa ka koorele jätta, mistõttu on mugavam noaga viljaliha parajalt kauguselt kohe söömise ajal eemaldada ning koored mulle suurde kaussi tallele panna.

Nüüd, kus vajalik tooraine olemas, alustan moosikeeduks ettevalmistusega.

Eemaldan arbuusikoorelt välimise rohelise osa, mis läheb komposti ja lõikan valge osa kuubikuteks. 

 
Jagan hakkmaterjali pooleks, kuna plaanin valmistada nii keedist, kui kompotti. Mõlemale portsule jagub täpselt 2 tassi arbuusikoorekuubikuid. Kasutan seekord vaba fantaasiat ning kirjutan igaks juhuks lisatavad komponendid ja kogused üles. Kompotimaterjalile pigistan poolest sidrunist peale mahla ja puistan pisut suhkrut. Segan ja jätan kaane alla seisma. Ja alustan moosi vaaritamist.

Valitud ained:

2 kl arbuusikuubikuid;

3/4 kl suhkrut;

1/2 kl vett;

1-1,5 cm jupike ingverijuurt;

Veidi riivitud muskaatpähklit.

1/2 sidruni mahl;

Lükkan kuubikud, suhkru ja vee potti keema. Pigistan ka pool sidrunimahlast ning ingveri läbi küüslaugupressi. Kui segu hakkab mulisema, keeran kuumust vähemaks, riivin juurde ka muskaatpähklit.

Nüüd, kus arbuusikuubikud on muutunud läbipaistvaks, kallan kupatuse kannu ning püreestan saumiksriga.

 

 Seejärel läheb segu pliidile mõneks minutiks tagasi podisema ning toimetangi lõpuks purki. Moos ingveriga on valmis!

Kahest tassitäiest arbuusikuubikutest valminud üllitisest jagub täpselt 200-grammise purgikese täitmiseks. Kogu protseduur võtab aega 30 minutit. Suuremate koguste puhul läheb arvatavasti kauem.

 





Kompotiks mõeldud kuubikutest otsustan siiski keeta veel ühe purgikese moosi-marmelaadi, millesse lisan samuti sidrunimahla. Ingverijuure ja muskaatpähkli asemel 3 tera nelki ning näpuotsaga kaneelipulbrit, mille asendaksin hea meelega kaneelikoorega, kui see oleks käepärast. Veekogus on selgi korral 1/2 tassi. Suhkrut, aga panen veerandi võrra vähem - 1/2 tassi. 

Kaks erineva maitsega moosi/marmelaadi on valmis!

 

Kompott ei jää sellegipoolest tegemata! Viimane veerand arbuusi on õhtuks ära söödud ja ega´s koori saa enam ära visata. Eemaldan pealmise kihi ning lõikan tükid. Selline kogus kompotimaterjali on nüüd koos nagu alloleval pildil näha võib.

Panen arbuusitükid sidrunimahla ja peale puistatud suhkruga pooleks tunniks jälle seisma. Igaks juhuks lisan tähtaniisi ja piparmündilehekse alles siis, kui siirupi koos arbuusitükkidega keema panen. Potti läheb 1 tass vett, 1/4 tassi suhkrut, tähtaniis 1tk, piparmündileheke 1tk + viimased  piisad mahla sidrunipoolikust, millest ennist arbuusikuubikutele lõviosa välja pigistatud. Ajan segu keema, lasen minuti-kaks podiseda ja kallan purki. Siinjuures jääb siirupit üsna palju üle.

Tähtaniisi õngitsen enne segu purki panemist välja. Igaks juhuks, sest äkki muudab konservi maitse liiga intensiivseks.

Arbuusikompotti võib teha ka niimoodi, et keedad valmis siirupi ning valad kuumalt purgis ootavatele arbuusikuubikutele peale. Just nii ma eelmisel korral toimisin, kui siirupi moodustasid vesi, suhkur, sidrunimahl ja paar peenikest seibi tšillipaprikat. Fotojäädvustusi ettevõtmisest aga pole.

 

Need äsjavalminud kaks moosi ja kompoti maitseme mitmekesi paar päeva hiljem. Moos ingveriga osutub mõne degusteerija jaoks liiga magusaks, mida see tõepoolest ka on. Ehk võiks järgmisel korral suhkrukogus veerandi võrra väiksem olla. Nelgi ja kaneeliga valmistatud moos on hapukam. Viimase maitseaine jätaksin võib-olla ka lisamata, kui uut portsu teen.

Kompotis häirib arvatavasti piparmündi võõras mekk. Kuubikud on muidu, aga mõnusalt hapukad. Ega ju enne maitsest aru ei saa, kui hoidis valmis ja maha jahutatud.

 

Ja minu esimene omavalmistatud vürtsmoos - tšatni (chutney) - arbuusikoortest!

Retsept võetud internetist siit:  See on magusalt "kuum" ja särtsakas lisand erinevate toitude, näiteks liha, kana, kreemjuustu või hoopis taimse roa juurde. Ehk ka hea kõhurohi tänu oma vürtsikusele.

Arbuusikoore tšatni:

Arbuusikoorekuubikuid 5-6 tassi;

õunaäädikat 1 1/2 tassi;

vett 1 1/2 tassi;

suhkrut 2 tassi (mina panen 1 tassi demerera suhkrut, teise tavalist valget);

hakitud ingverit 1/4 tassi;

hakitud rohelise pipra kaunu 2 spl (mul on endal võtta punase tšillipipra kaun - kasutan seda);

küüslauku 1 1/2 spl;

soola 1 tl (kasutan jämedat meresoola);

terpipart 1/2 tl, mille muljun noaga puruks;

 

Kõik koostisosad lähevad laiapõhjalisele pannile podisema mõõduka kuumusega, segades, et suhkur lahustuks. Mul on käepärast 5liitrine pott, valmistan selles. Vähendan kuumust ja lasen podiseda ning aeg-ajalt liigutan potisisu, kuni koor on pehme ja läigib ning vedelik siirupine. Retsepti järgi võtab aega 45-55 minutit. Minul kulub kauem, kuna vahepeal läheb kuumus liiga nõrgaks ning segu ei podise. 

Kirjade järgi soovitatakse segu maha jahutada (ilma kaaneta), seejärel õhukindlalt sulgeda 1-3 päevaks, et maitsed korralikult esile tuleksid ja hoida külmikus. Tšatni säilb niimoodi ca 1 kuu.

Minu vürtsmoos näeb välja selline:

 

 Niisiis on arbuusikoor täiesti konserveeritav kaup köögis, millest annab teha üsna huvitava maitsega lisandeid toidu kõrvale. Minu katsetused jätkuvad arvatavasti edaspidigi, sest koori jagub suveläbi!

 

 

Arbuuside käekäik

...ehk mis toimunud, mis teoksil?
Taimede avamaale istutamisest saab 3ndal juulil kuu aega täis.  Kõik paistab siiani olevat päris ootuspärane. "Põletushaavad" on paranenud ja unustatud. Suurem osa arbuusidest kasvab mühinal, vaid mõnede edenemine on jäänud tagasihoidlikumaks, mis iseenesest pole ka suur mõistatus; põhjus peitub taime usinas valmisolekus viljuda veel enne kui on jõudnud ise piisavalt suureks sirguda. Nagu näiteks Sugar Baby; olles alles alla-meetri-mees ja äsja maha istutatud, võtab vastu väljakutse esimesest õitsvast viljaalgmest arbuus kasvatada . Niisamuti käitub ka Yellow Jade.  Seevastu Sunshine, New Hope, kui ka Sweet Favorite (Crimson Sweet´ist rääkimata), ei lase end mõne emasõie tolmeldamisest meelitada, vaid keskendub lehestiku ja väätide kasvule ning alles siis, kui on heas toonuses; suur ja kohev, ilmastik sobilik ning tolmeldaja olemas, asub viljuma.
Ja siin piltlikult:

Yellow Jade 10. juunil 5-päevase viljaga. Taim ise alles nääpsuke, aga juba üritab rõhku panna oma viljamugula kasvatamisele. Samamoodi on ka Sugar Baby´ga.

Sugar Baby 10. juunil.
Esialgu ei saa kurta; jälgid huviga arbuusipunni paisumist, kastad nagu teisigi taimi, kuid märkad ühel päeval, et osad on tublisti kohevamad; rohkelt harunenud, lopsakate lehtedega.

Yellow Jade 25ndal juunil. Taim ei ole oluliselt vääte kasvatanud ja ka 20-päevane vili on väiksem, kui võiks oodata. Keskmine mass jääb tavaliselt 1,5-2 kg kanti, kuid võib pakkuda ka mõne 3-kilose kaunitari.

Siin on Sunshine 25ndal juunil. Taimed on jõu sisse saanud, väädid laiendavad oma valdusi. Need üksikud emasõied, mida olen tolmeldanud, ei ole enamjaolt soostunud viljuma.

29ndal juunil eemaldan 2 Yellow Jade´i vilja, kuna taimed on teistest kõvasti maha jäänud. Pealegi ei näe ka viljade kasvus edasist tendentsi ning taimed vajaksid hädasti kosumisaega.

Ideaalsete ilmade korral 24-päevased viljad võivad saada täiesti küpseks. Sel korral on sisu väga mahlane, õrnalt magus ja seemned veel valged.

Kahelt esimeselt taimelt on nüüd vili eemaldatud.  Tagapool laiutab sama sordi esindaja üle peenra. Usun, et üsna pea jõuavad kasvus mahajääjad ka niikaugele.

3ndal juulil tehtud ülesvõttel edenevad usinasti 9-päevased kaksikud. Pole ka ime, sest taim oli viljumise ajal lopsakaks kasvanud, nii et nüüd jagub energiat kollaste viljapallide paisumiseks, mis peagi oma suuruses saavutavad edumaa esimeste ärakorjatud arbuuside ees.

Ja veel 3ndal juulil tehtud pilte:

20. juunil tolmeldatud New Hope on kahe nädalaga sirgunud pea sama suureks, kui 6ndal juunil viljunud Sugar Baby. 13-päevane versus 27-päevane.

Vilja kasvatamise vaimus jääb väätide arenemiseks jõudu vajaka. Võiks ju anda talle lisapauerit väetise näol, kuid minu vaadetega see hästi ei haaku. "Pehmel" viisil toetan taimi nii ehk teisiti.

 

Ja peenrast toon ära kaks 400-grammist Sugar Baby muna, olgugi et nad võinuks veel kümme päeva   varrel küpseda.  Las taimed pigem keskenduvad nüüd oma lehestikule. Küllap jõuavad peagi üllatada ka mõne kopsaka ja mahlase anniga.