Pahalaste lõksus

Juuni lõpus avastan arbuusilehe alumiselt küljelt läikivad munad. Teen igaks juhuks ka fotojäädvustuse, kuid kellega tegu, ei oska midagi arvata; ei head ega halba. Samasugused "kaunistused" jäävad silma pesulõksult, mis katteloori fikseerimiseks kaare küljes. Igaks juhuks rändab leht grillahju, lõksu ei puutu.

Olukord põllul on endine. Seega, otsustan välja selgitada munade autori, tema hoiaku mu arbuusidesse. Kas peaksin teda kartma, mingisuguseid meetmeid rakendama või võib ta rahumeeli olla kaasosaline mu köögiviljakasvatuses? Uitan netis ning saan ühest taimekasvatusfoorumist teada, et need munad kuuluvad ühele üsna kardetud arbuusi-meloni kahjurile, kelle eestikeelset nimetust ei õnnestu mul mittekuidagi tuvastada. Inglise keeles nimega Squash bug, ladina keeles anasa tristis. Üsna ebamugava tundega uurin google pildimaterjali sellest mardikast, kes sarnaneb minu arvates miniatuursele sõjaväesoomukile. Pean tunnistama, et sellist tüüpi oleks nagu arbuuside vahel tõepoolest juunis kohanud. Jääb vaid kahetseda, et teda tookord ei pildistanud.
Tajun ummikseisu oma olukorras. Vaja oleks tegeleda oma taimedega, iga päev neid jägida-uurida, vajadusel vahele sekkuda, aga paraku tuleb veel kaks pikka nädalat linnas tööl käia enne kui algab puhkus. Mida kõike selle aja jooksul juhtuda ei või! Mis parata! Tuleb leppida, et distantsilt taimede kasvatamine just nõnda toimubki.

2-3. juulil, päikeselisel ja palaval nädalavahetusel, avastan närtsimisprobleemile lisaks täikolooniad lehtede alumiselt poolelt. Mitte küll igal taimel ja kobaras kuhjaga, aga mõnel päris hulgi. Üleüldse lendab igasuguseid satikaid siia-sinna, kui liigutan vääte. Ma ei mäleta, et oleks eelmisel suvel kohanud midagi sellist. Hüppajate ja lendlejate seas on ka rohutirtsud, keda sel aastal tundub olevat eriliselt palju.

Tegemist on melonitäidega, ladina nimetusega aphis gossypii, kes usinalt lehtedest toitaineid imevad, kahjustades lehestikku. Lisaks kannavad ohtlikke viirusi nagu arbuusi mosaiikviirus 2.

Asun tegutsema, teadmata kas sellest abi on. Valmistan erinevate retseptide järgi kõrvenõgese ja raudrohuteed, mida lahjendan veega 1:9-le. Teed pritsin taime lehtedele, eriti alapoolele. Täid olen sunnitud mehhaaniliselt lömastama. Ega ma suurt ootagi, et need tõmmised võlurohuna kahjurid pagema sunniksid, aga väike turgutus kulub taimele igatahes ära. Vähemalt jääb ära "keemiarelva" kasutamisele omased tagajärjed: hävitatud kahjurid koos kasulike putukatega, mürgijäljed taimedel.

Tundub, et taimede põhjalik läbivaatus, pritsimine, kahtlaste putukate likvideerimine annab leevendust, vähemalt esialgu. Paaril korral kohtan anasa tristisele sarnast mardikat. Midagi pole teha, jõuan ta surmata enne, kui turgatab mõte tuua jäädvustamiseks aparaat. Tagantjärele kahetsen.

Nädala pärast pean tõdema, et lehtede närtsimine jätkub. Mitmed Thailand Dala 155 taimed on tõvest tabandunud!!!

Siin ei aita muud, kui tuleb taim välja kiskuda, kuna närtsinud lehtedega vili edasi ei edene. Uurin jätkuvalt taime juureosa, lõikan peavarre piki pooleks, aga midagi kahtlast ei oska täheldada.
Vili on sirgunud liitrisest piimakannust suuremaks ja kaal jääb kusagile paari kilo kanti.
Aiman juba ette, et seest alles toores ja nii ka lahtilõikamisel selgub; viljaliha õrnroosa, seemned valged. Ometigi sisaldab juba piisavalt suhkruid - kannatab täitsa süüa. Aga jah, veel vajanuks ca 2 nädalat peenras kasvamist, ohkan endamisi.

Vahepeal on peenravahed rohtu kasvanud. Need vajavad nüüd pühendumist; maltsad, teekummel, vesihein, linnurohi tuleb välja kitkuda, kuna põlvini olev umbrohi on kahjuritele meelsaks paljunemise paigaks. Nõnda ei jäägi aega eriti taimi uurida. Annan nad Kõiksuse hoolde, käin argipäeviti tööl ja loen vabadel õhtutel arbuusi-meloni haigustest, kahjuritest. Neid ei ole üldsegi nii vähe.

Juuni arbuusipõllul.

Juuni algus rõõmustab. Peaaegu kaks nädalat jutti on ilmad superilusad, päikeselised ja palavad, aga sealt edasi algavad mu taimedel katsumusterohked päevad. Sajab vihma, õhutemperatuur on üsna madal, mis ei soodusta arbuuside edenemist. Kuumalaine tõttu kõrvale heidetud katteloorid rändavad tagasi kaartele taimi kaitsma.
Aga esimesed õied avanevad just nüüd ebasoodsate ilmastikutingimuste aegu. Siiski, päris esimesed üritajad tomeldan 11-13 juunil viimastel soojadel päevadel. Oma kroonlehed on avanud Tom Watsoni emasõis kaunistades kollase täpina uhkes üksinduses kogu taime.
Teised sama sordi esindajad ei ole veel järele jõudnud. Kihk üksiküritaja viljuma meelitada on suur. Uitan peenra vahel ning leian Osh Kirgizia isasõisi. Küllap sobivad needki; ega´s mesimumm ka sorditi tolmelda. Naksan õienupsud ning tupsutan Tom Watsoni "kaunitari" kenasti tolmuseks.

Tolmeldan ka Sweet Siberian´i. Sel taimel jagub hulgaliselt isasõisi, nii et muret pole.

Mõne päeva pärast võib täheldada, et viljumine on õnnestunud; punnid varrel koguvad mõõtu. Paraku peavad jääma loori alla, kuna ilmad külmad. Vihma soristab iga jumalapäev, õhk on niiske, temperatuurid madalad. Tundub, et viljuvatele taimedele on olukord stressirikas, kuna üsna pea näitavad jõuetuse märke; viljaga väädil vajub longu leht või mitu. Kastmine ei näi olukorda parandavat.


Uurin vääte siit ja sealt. Milles asi? Meenub mullune juunikuu lõpp, mil seisin silmitsi sama probleemiga. Ei oska teha muud, kui eemaldada närtsinud lehed ja vaadata, mis saab edasi.

Leian netist probleemile inglisekeelse üldnimetuse Sudden Wilt, mis iseloomustab taime lehtede äkilist närtsimist mitme ebasoodsa teguri koosmõjul.

Oletatavalt on haiguse üheks vallandavaks faktoriks taimele mittesobilikud kasvutingimused: halb ilmastik, ebapiisav või liigne kastmine, vähene valgus, juurestiku arengut mitte toetav mullakeskond... Järelikult langeb stressis oleva taime vastupanu haigustele või muudele ebasoodsatele teguritele, mistõttu õitsemise ja viljade kandmise ajal tekib mingil põhjusel vee ja toitainete häire - takistus väädis, mis põhjustab lehtede kiire närtsimise, väädi kollabeerumise. Selgub, et tegemist on kompleksse haigusega, mis kätkeb endas nii agronoomilisi, patogeenseid kui ka taime enda iseärasusi.
Kuna probleem haarab viljunud vääti, siis saab selgemast selgemaks, et ilma lopsakate roheliste lehtedeta maitsvat, mahlast ja kvaliteetset saaki saada ei õnnestu. Veel panen tähele, et mühinal paisuma hakanud arbuusi kasv jääb toppama. Niisiis kaks nädalat hiljem - jaanipäeval - tõmban Tom Watsoni koos juurtega ja mõnisajagrammise viljanatukesega välja. Raske südamega.
Siin on New Hope paarinädalase viljaga. Mõne närtsinud lehe olen väädilt juba eemaldanud. Siiski taime päris välja ei tõmba. Jälgin vaid, mis lähipäevil toimub.
Õitsemine on hoo sisse saanud, minupoolne tolmeldamine samuti. Olen hoolas, kastan vajadusel. Kõik oleks nagu hästi, aga salakaval tõbi käib väljal ringi ning murrab mu esmapilgul ilusaid ja elujõulisi taimi; lehekese siit ja teise sealt, mõnel väädi korraga.... Olen nõutu. Ei oska teha muud kui järgneda, lehti näpistada, närbumisest haaratud taimi peenrast likvideerida.

Heitlik mai.

Kuu algul asun usinasti maad ettevalmistama, peenraid rajama. Erinevalt eelmisest kevadest ei istuta arbuuse liiga vara välja. Planeerin kasvukohaks sügisel ülesküntud heinamaa, mis ka korduva kevadise kultiveerimise järel sisaldab rikkalikult orasheina risoome.

Ilmad kuu esimesel dekaadil soojusega väga ei hiilga, kuid 10-11 mai paiku saabub suvi mõneks päevaks meie õuele. Nüüd kasutan võimalust ning istutan pooled arbuusiistikutest avamaale. Veel enne seda saan olulise õppetunni osaliseks. Eelmisel õhtul, ilusal ja soojal, viin istikukarbid väiksesse kilekasvuhoonesse, milles mullu meloneid kasvatasin. Jätan ööseks sinna. Järgmisel hommikul pean tõdema asjaolu, et külm on sees käinud - istikute lehed on longus. Longu vajuvad ka mu õlad, aga igaks juhuks haaran kastekannu ja soristan taimedele toasooja vett. Ja ennäe imet! Mõne aja pärast on lehed taas kikkis. Olen väga tänulik, et ei tule suvel ainult tomatite ja kaalikate-peetidega jännata. Ehk saab ikka arbuusi ka.

Ilm 11 mail on palav. Termomeeter näitab kuni 24 soojakraadi. Istutustööde käigus ununeb lõunasöök, vaid janu nõuab korduvalt kustutamist. Oma paikse kasvukoha saavad täna endale triploid Orange Sweet , Ace Pollinator - eelnimetatud sordile sobilik tolmeldatav sort, mis seemnepakiga kaasas. Nimelt ei produtseerivat triploidarbuuside isasõied piisavalt õietolmu, seega soovitatakse lähedale istutada mõni selline, millega sobiks tolmeldada seemneta arbuusitaimede emasõisi. Seda ei pea ilmtingimata ise tegema; putukad saavad suurepäraselt hakkama. Kaasasolevast instruktsioonist võib leida ka istutusskeemi: iga kolme järjestikku istutatud triploidi järel on üks tolmeldaja arbuusiistik. Selline paigutus pidavat tagama piisava viljumise. Minu skeem kujuneb pisut teistsuguseks.
Ka (pool-)pika valmimisajaga sordid istutan välja: Carolina Cross # 183, OshKirgizia , Congo , Tom Watson , Cal Sweet, Legacy, Sweet Siberian , Crimson Sweet, SweetFavorite .... ja Dixie Queen; igast 2-5 taime. Ja sordid nimedega KaChi 8 (Jaapan), Sunshine, New Hope , Golden Olive, Golden Dragon, ja Black Skin.
Sellisele kirjule sortimendile leian täna koha avamaal. Loomulikult vajavad taimed (topelt)looriga katmist. Ja lootust ning usku, et peavad vapralt vastu kevadistele heitlikele ilmadele, kuigi hetkel on tunne, et suvekuumus ei lahku iial.

Siiski, juba mõne päeva möödudes peale istutamist taandub suvesoojus ning asendub vihma, tuule ja jahedusega. Vaatamata sellele istutan 15. mai pilvisel-tuulisel päeval, mil õhutemperatuur küündib vaid 13 soojakraadini, veel mõned taimed peenrasse. Julgen riskida, kuna eelnevalt selgitan välja loorialuse õhusooja, milleks kujuneb minu üllatuseks +17 C mustal kattekilel. Seda tänu pilvetagusele päikesele.

Pole midagi parata; püsiv niiskus ja jahedus panevad mu taimed proovile. Õnneks teevad ilmaolud kuu lõpus pöörde paremuse poole nii, et 29ndal mail istutan välja ka viimased arbuusiistikud. Temperatuurid tõusevad sedavõrd, et heidan katteloorid kõrvale ning hindan taimede olukorda. Üldiselt on nad kenasti hakkama saanud, kuid siiski mõni närbunud. Huvitaval kombel saab kõige rohkem kannatada Sunshine. Vist liig väiksed olid nad istutusfaasis ja algusest peale visad idanema. Teine kollane sort nimega New Hope on tunduvalt elujõulisem. Loobumise märke ilmutab ka Carolina Cross´i üks taim; kaks vaid peenras ongi.

Veel pistan mõne seemne potti, et asendada tühjad kohad peenras noorte istikutega. Ongi tore augusti lõpus neilt vilju korjata. Selgemast selgem on, et Carolina Crossi juurde ei kasvata; liiga pikk tal valmimisaeg - 100 päeva.

Potipõllunduse hooaeg, alga!

Käes aprill! Aeg keha ja vaim põlluharimisrõõmudeks valmis seada. Olen neti teel soetanud üsna kireva valiku arbuusisorte ja 3ndal aprillil teen otsa lahti - poetan mulda kaks pika kasvuajaga kollakasvalget arbuusiseemet nimega Carolina Cross #183, et teada saada, kui kaua nende idanemine aega võtab. Seemned on üsna tavapäratut värvi. Nagu kõrvitsal, aga pisut väiksemad.
Üks asi jääb hinge kripeldama... Nimelt, tehes inventuuri sügisel tellitud ja talveks tallele pandud seemnepakkide üle, avastan justnimelt Carolina Cross´i pakendilt sordinimetuse järel numbrierinevuse...mitte 183, aga 180... Nüüd ei teagi, kas idanemas on sort mida kasvatada plaanisin või on tegemist sootuks mõne teisega. Sügisel kaupa kätte saades ei pannud erinevust tähele, muidu oleks müüjalt järele pärinud. Mis seal ikka. Tuleb olla kannatlik, kuni ühel ilusal päeval on viljad paisumas, juhul kui sellise pika valmimise ajaga (100 päeva) arbuus meie kliimas ikka kasvada tahab. Küllap siiski, kui ilma on, usutlen endamisi.
Ja tänaseks, seega 9 päeva hiljem, on esimene uudistaja nina mulla seest välja pistnud. Teretulemast siia päikese alla!
Põhiline külviaeg jääb siiski aprilli keskpaika. Leian, et väga vara ei ole mõttekas taimi ette kasvatada; maa peab kenasti üles soojenema. Pole ka hea lasta taimedel pottides välja venida ega juurekaval hõivata kogu potisisu.

Kuna olen kortermaja elanik ja taimelavaks on aknalauad, siis aprilli lõpu poole julgen viia oma "tibukesed" vanemate poole kütteta kasvuhoonesse, kus päevaajal jagub sooja ja valgust piisavalt. Ööseks, aga esialgu toimetan nad tuppa, hiljem piisab loorijupiga katmisest. Nõndaviisi külvates ja pikeerides, taimekastidega kasvuhoonest tuppa ja tagasi rännates, nagu kass poegadega, kulgeb aprillikuu...

Hiline avastus.

Ühel sügispäeval keset oktoobrikuud leiab isa keldririiulilt kopsaka arbuusi ja juhtumisi päevi hiljem maal toidulaua ääres mainib leiust meilegi. Omateada on kõik viljad ammu ära söödud??... Otsustame pühapäeva õhtul pärast maalt naasmist ja vanemate juures saunaskäiku asja keldrisse uurima minna. Mu silmad lähevad õige suureks, kui mees ilmub nähtavale ca 6-kilose arbuusiga. Karta on, et see sell on pea kaks kuud oma hoiukohta moosidega jaganud.



Koputan sõrmenukkidega vastu koort; kõla õige tuhm. Arbuusi alumisel poolel on pind pöidlaga vajutades veidi pehme. Ei julge loota, et avamisel särtspunane ja värskelt lõhnav viljaliha vastu vaatab. Pauku ei käi ja sisu laiali voolama ei hakka, kui nuga vilja poolitab. Minu üllatuseks ei näe viljaliha sugugi nii halb välja; on küll kollakat tooni juurde lisandunud, ja ka aroom on täitsa olemas. Siiski miski mind söömise juures häirib, nii et piirdun paari-kolme suutäiega. Aga teised. Nemad ei ole maitse osas üldse nõnda nõudlikud kui mina. Lõbus on vaadata, kuidas kaassööjad poolele arbuusile päkad silma ajavad. Ja kiidavad. Hoiatan neid esmaspäeval asetleidvate seedekorratuste eest (mis jäävad ilmnemata). Mul on aga siiralt kahju, et arbuusile keegi varem jälile ei saanud. Mõelda vaid, kui maitsev oleks võinud see olla 2-3 (või enam) nädalat tagasi!...

Heietusi....

Nüüd, kus sügis on hoo sisse saanud, põllud talvepuhkuseks valmistumas, on mõnus unustada end küdeva ahju ligi tuleleegimängu vaatama, veeretama mõtteid möödunust ja ka vargsi piiluma tulevikku. Arbuusid on kenasti ära söödud, isu selleks hooajaks rahuldatud. Mõtted aga veel mitte. Aeg-ajalt avastan end arbuusiteemadega kostitamas, netipõllul ringi uitamas, endale meelepärast teavet hankimas. Minu rõõmuks ei ole arbuusi näol tegemist vaid maitsva ja mahlase dessertköögiviljaga. Temas on peidus nii mõndagi vajalikku, alustades sellest, mida kogeb iga sööja, kui vilja lahti lõikab või hambad sisse lööb - suur veesisaldus. Magus maitse annab tunnistust süsivesikute olemasolust - erinevatest suhkrutest, mis meie rakkudele energiaallikaks. Valke ja rasvu on sajas grammis viljalihas minimaalselt. Võid ju kilo arbuusi korraga nahka pista ja saad sellest kogusest ennekõike tugeva täiskõhutunde, rasvu vaid 1,5 ja valke 6,1 grammi. Väga vähe. Süsivesikute sisaldus Vikipeedia andmetel 7,55 grammi 100g kohta. Kilo peale teeb 75,5 grammi - keskmise lõunaportsu jagu suhkruid. Nii mõnigi allikas kinnitab, et see vili ei paista silma oma vitamiini- ja mineraalainete rikkuse poolest. Siiski on ta suurepärane C-, A-, B6- ja B1-vitamiini allikas. Lisaks leidub märkimisväärsel hulgal kaaliumit, magneesiumit, ka rauda. Tervisttoetavaid toimeid on päris palju. Mind veetleb üks inglisekeelne artikkel, milles tuuakse välja arbuusis leiduvate mõnede fütotoitainete mõju tervisele. On ju hea teada, mida söödav peale meeldiva maitseelamuse veel positiivset pakkuda võib. Arbuusisöömine, nimelt aitab ära hoida põletikku, mis võib viia erinevate haiguste nagu astma, ateroskleroosi, diabeedi, soolevähi, artriidi, tekkimiseni. Kaitsvat toimet seostatakse viljas leiduvate kasulike antioksüdantidega nagu lükopeen ja beetakaroteen, mis kuuluvad karotenoidide hulka. Need on looduslikult esinevad taimepigmendid, mis annavad viljadele omase värvuse. Teatavasti muudavad tugevatoimelised antioksüdandid meie organismis kahjutuks tervist ohustavad vabad radikaalid - üliaktiivsed ühendid, mis tekivad kehas keemiliste reaktsioonide käigus. Organismi satub neid ka toidu ja õhuga ning tubakasuitsuga. Nad on võimelised oksüdeerima kolesterooli, mis kinnitub veresoone seintele, ummistades neid ning põhjustades südame-veresoonkonna haigusi (nt südameinfarkti). Vabad radikaalid võivad ahendada hingamisteid halvendades astma kulgu. Nad võivad suurendada luu- ja liigespõletikku, põhjustades liigesekahjustust. Teaduslikud uuringud on näidanud, et suurte C-vitamiini (mis on ka antioksüdant) ja beetakaroteenikoguste sissevõtmine aitab vähendada südamehaiguste riski, astmast tingitud hingamisteede spasme, soolevähi riski ning leevendada ka luu- ja liigespõletike sümptomeid. Üks tassitäis arbuusi sisaldab 24,3% C-vitamiini kogu päevasest vajadusest ja 11,1% A-vitamiini sünteesimiseks vajalikku beetakaroteeni.

Lükopeeni on põhjalikult uuritud vähkiennetava toime osas. Erinevalt teistest toidu fütotoitainetest, mille mõju on jälgitud loomadel, on lükopeeni korduvalt uuritud inimeste peal ning avastatud selle aine kaitsev funktsioon erinevate vähkide osas, nagu eesnäärme-, rinna-, emakalimaskesta-, kopsu-, käärsoole-pärasoole vähk. Ajakirjas " The American Journal of Clinical Nutrition" avaldatud uuringus avastati huvitav tõsiasi, et jäme- ja pärasoole adenoomiga ( polüüp, mis võib üle minna soolevähiks) patsientide veres on lükopeenitase 35% madalam, kui uuringurühmal, kel polüüpi ei esinenud. Ka beetakaroteeni sisaldus oli 25,5% väiksem. Lõplikus uuringu analüüsis tuli välja, et vereplasma madal lükopeenisisaldus (alla 70 mikrogrammi liitri kohta) ja suitsetamine suurendavad jäme-pärasoole adenoomi tekke tõenäosust. Madal lükopeenitase suurendas riski ligi 230%, suitsetamine 302%.

Lükopeenile omistatakse ka vere valgeliblede DNA-d kaitsev roll.

Ja veel üks tähelepanek! Lükopeenirikaste viljade ja rohelise tee tarbimine võivad suuresti vähendada meestel riski haigestuda eesnäärme vähki, vihjatakse uuringus, mis avaldatud ajakirjas "Asia Pacific Journal of Clinical Nutrition." Kusjuures, kui tarvitada regulaarselt nii lükopeenirikkaid toiduaineid kui ka rohelist teed, on kaitsev efekt tuduvalt suurem, kui süües-juues ainult üht või teist toiduainet.
Arbuusisöömisest on abi ka silmadele! Silmapõhjade lupjumist ehk maakula degeneratsiooni peetakse maailmas üheks peamiseks pimedaks jäämise põhjuseks vanemas eas. Silma võrkkestal asub üks imepisike ala nimega kollatähn ehk maakula. Kui me vaatame mingit objekti, siis tekib sellest ümberpööratud terav kujutis kollatähni piirkonnas. Seega võimaldab kollatähn näha peeneid detaile. Selleks, et vähendada vanusega seotud maakula degeneratsiooni haigestumise riski, soovitatakse päevas süüa kolm või enam portsjonit puuvilja, et katta vajalik kogus A-, C- ja E-vitamiini. Arbuus aitab siinjuures seda eesmärki saavutada. Kui suur on üks ports arbuusi? Artiklist loetu põhjal 152 grammi ehk üks tassitäis.

Arbuusis leidub erakordselt palju tsitrulliininimelist aminohapet, millest sünteesitakse arginiini. Organismis toimuvate keerukate protsesside kaudu kasutatakse arginiini uureatsüklis, et eemaldada kehast ammooniumi. Ta on kaasosaline, et lõõgastada veresooni, mille tagajärjel langeb vererõhk. Arginiinil on ka erektsiooni düsfunktsiooni ärahoidev toime, parandab insuliinitundlikkust II tüüpi suhkruhaigust põdevatel ülekaalulistel inimestel, kel esineb insuliinresistentsus. Ühesõnaga, aitab langetada veresuhkrut läbi insuliinitundlikkuse paranemise.

Minu suureks heameeleks on võimalik mõjutada antioksüdantide sisaldust arbuusis. Mida küpsem vili, seda rohkem karotenoide. Olulist rolli omab ruumi temperatuur. Antioksüdantide tase tõuseb arbuusides, mida säilitatakse toatemperatuuril. Ühes uuringus, kus vilju säilitati 21 C juures 14 päeva, leiti, et lükopeenitase tõuseb ligi 11-40%, beetakaroteenisisaldus 50-139% võrreldses värskelt nopitud arbuusidega! Samas madalate hoiutemperatuuride (5...13 C) juures tõuseb karotenoidide sisaldus väga vähe.

Niisiis, ei maksa kiirustada peenralt võetud või ka poest ostetud vilja avamisega, kui on soov muuta ta antioksüdandipommiks, mis asub rünnakule vabade radikaalide vastu. Ja ikka selleks, et hoida end tervena, elurõõmsana, nooruslikuna...

Päev põllul.

Tänane päev möödub sügiseseid põllutöid tehes. Vaatamata eilsele sompus ja vihmasele ilmale, annab pilvine hommik lootust alustada kartuli ülesvõtmisega. Päeva märksõnadeks on kartulid ja arbuusipausid. Hommikul korjan ära 3 Crimson Sweet´i, mis pildil esiplaanil. Taga taldrikul ootab lahti lõikamist 6,4 kg kaaluv "ungarlane". Seda teemegi enne tõsist põllutööd. Ei saa kurta; nädalapäevad keldripimeduses seismist ei ole grammivõrd halvendanud vilja maitseomadusi. Pigem võib oletada, et temas on tõusnud ka teatud bioaktiivsete ainete hulk, nagu beetakaroteen, antioksüdant lükopeen, mille sisaldus järelvalmimisega kasvab. Siinjuures mängivat olulist rolli ruumi temperatuur; madalate säilituskraadide (+5...+13 C) juures eelpool nimetatud ainete süntees seiskub. Meie maakivist kelder ei ole jõudnud pärast kuuma suve veel maha jahtuda olles 16-17 C juures.

Ilm läheb päevapeale selgemaks ja ka soojemaks, aga kui aus olla, ega üks korralik kartulivõtt ilma vihmata ei toimu. Sahmakas vett taevast on piisav põhjus tööseisakuks, selja sirutuseks. Ajastus on üsna täpne, kuna nälg hakkab märku andma. Nüüd on sobilik moment uue arbuusi avamiseks, kehakinnituseks. Kollase sisuga Sunshine täidab kõhtu ja asendab ajutiselt päikest.

Õnneks ei ole vihmahoog väga suur nii, et pikka puhkusepõlve ei tule. Põld ootab! Vagusid on omajagu ja plaan tänase päevaga kartul üles saada on võetud eesmärgiks. Ega see "tuhvlivõtt" üks lust ja lillepidu ole. Kuna tahedamat suutäit tegema ei lähe, annab varsti tühi kõht jälle endast märku. Arbuus on küll väga hea ja maitsev, aga kõhtu pikaks ajaks pidama ei jää. Küll aga annab põietäidet, mis omakorda võimaluse hetkeks põllult lahkuda...

Naljakas on mõelda, et kui tavaliselt sööme kartulivõtu vahepausidel puudelt allaraputatud õunu, siis sel sügisel hoopis omakasvatatud arbuuse.

Õhtupoolikul saavad vaod lõpuks ühelepoole. Ja mind saatmas hundiisu. Süüa! Süüa, aga mitte arbuusi! Kartul potti ja liha vardasse!

Üritan toidulauas piiri pidada, kuna plaanin siiski veel ühe arbuusi täna avada - selle suve kõige suurema vilja - 12,2 kilose Crimson Sweet´i, mis eelmisel laupäeval nopitud...

Arbuus versus kõrvits.

Lõpuks lõikame suve suurima omakasvatatud arbuusi lahti. Ka siin ei tule pettuda; viljaliha näeb ilus ja ahvatlev välja ja tema ülimagus maitse toob silme ette palavad suvepäevad. Igatsen neid aegu tagasi...

Peab tunnistama, et olen suve jooksul muutnud hinnangut sellesse arbuusisorti... ikka positiivsuse suunas. Tänu erakordsele suvele on avaldunud tema tõelised omadused -kvantiteet ja kvaliteet - mis jahedal ja vihmasel aastal võivad jääda tagasihoidlikuks, spekuleerin ma. Seda aga saan teada siis, kui ka järgnevatel hooaegadel proovin kätt Crimsoni kasvatamises.