Oh aegu kiireid.

Maikuu viimane kümnendik on alanud ja mina olen kimpus oma tööde-toimetustega. Veel pole jõudnud arbuusidele maad ettevalmistada. Saabuv nädalavahetus töötegemist ei soosi, sest on oodata külalisi ja  pühapäeval kostitab meie kanti üsna suure tõenäosusega vihm. Löön käega ja ei muretse, sest nädalavahetuse ilm on lisaks ka jahe ja hirmus tuuline. Nii et pole vähimatki tõmmet põllu poole.
 Koos arbuusidega ootavad mahapanekut kõrvitsalised, paprikad, melonid ning kuus tomatitaime peavad veel leppima kitsaks jäänud potieluga. Tegelen nende asjadega, millega hetkel ise hakkama saan.
Arbuuside territoorium ootab freesimist, mis oma füüsilise iseloomu tõttu jääb mehe ülesandeks. Selle ta 26.mai õhtupoolikul enne maalt lahkumist lõpuks ette võtab. Muld omandab hoopis teise ilme. Nüüd juba läheks labida ja rehaga põllule peenart tegema. Paraku jääb see järgmise nädalavahetuse ehk siis 1-2 juuni tööks. Uskumatu, et nii hiljaks olen oma ettevõtmistega jäänud, kuid siiski mitte lootusetult.
Kuna sel aastal on mu südame võitnud tomatite võlumaailm, tegelen arbuusidega nii muuseas teiste tähtsate toimetuste kõrvalt. Seetõttu ei ole soetanud ka uusi seemneid ja sorte.
19ndal aprillil lähevad mulda Sugar Baby, Sweet Favorite, KaChi8, Crimson Sweet, Golden Dragon, Golden Olive, Sunshine, New Hope ja Yellow Jade. Mõnest sordist küll vaid 2-3 seemet - jäägid varasemast.

Taimed 20ndal mail vanemate kasvuhoones. Loodetavasti jõuab ühel päeval kätte järg ka arbuuside istutamiseks.

Põgus pilk möödunusse.

Sügis astub uljalt oma teed, esimene lumigi juba maad tervitanud. Täna, hingedepäeval võtan aja maha ja lisan kokkuvõtte läinud arbuusisuvest. Võrreldes kahe möödunud hooajaga, annab see klassikalise eesti suve mõõdu välja küll. Enam-vähem sama, nagu aasta 2009, mil esimest korda üldse arbuusi kasvatada proovisin.
Viljumise haripunkt leidis aset 24-25. juuli paiku tänu kuumapuhangule, mis aga lühikest aega kestis. Alles siis täheldasin mesilaste usinat askeldamist õitel. Kuna selline soe  jäi suve jooksul ka viimaseks, võis prognoosida üsna tagasihoidlikku saaki. Vilju küll oli, aga suur osa neist jäi siiski pooltooreks.
1.juulil tehtud fotol on näha, et osad taimed veel kiratsevad.

 

Kahe nädala pärast on taimed kõvasti kosunud, osad Yellow Jade´i viljahakatised paisumas. Muld on märg, kuna hoovihmad ju sagedased külalised.

 

 

 

Kuna Yellow Jade`i viljad võivad liigse vee tõttu lõheneda, olen õmmelnud kileriba mõlemasse äärde looriosa, et katsetada sellist vihmakatet. Kuni taimed ei ole kasvanud liiga suureks, toimib selline variant päris kenasti. Vihm otse peale ei saja ja küljeloor hingab, hoides ära liigset umbsust pärast vihma.





Allpool, 26 juulil tehtud fotol on näha, et taimed on kosunud üsna suureks. Jaguks veel vaid sooja ja päikest; siis oleks lootust küpsetele ja magusatele viljadele.

Need New Hope´i viljad on tolmeldatud käsitsi. Tean seda seetõttu, et siis, kui mu taimed õitsema hakkasid, tekkis kahtlus, kas meie kandis enam mesilasi üldse elutseb. Olin sunnitud nende töö enda peale võtma, mis iseenesest on põnev. Käid isasõiekesed näpu vahel ja tolmeldad emasõisi; noskerdad põlvili, peaaegu et ninali taime kallal ega pane tähele, kuidas aeg lendab. Mesilaste püsivat askeldamist õitel märkasin 24-25 juuli kuumalaine ajal. Paraku nende poolt rikkalikult tolmeldatud viljad ei saanud sügiseks valmis.

Esimesed valmis arbuusid maitsesime augustis, tervelt 2 nädalat hiljem kui mullu.
Siin pildil, aga on käes 18.augusti õhtu, kui osa peenrast sai koristatud, kuna taimed ära kuivanud.
Viljade taga taamal võimutseb põõsastikena umbrohi. Kahjuks ei tea ma selle tülika enda alla matva taime nimetust. Meil siin kutsutakse teda Gorbatšoviks. Ju nõukogude ajal imbus jõusöödaga Venemaalt sisse. Nii oletan.







Põhikoristustööd võtame ette  26ndal augustil, kui kogu peenramaa saab viljadest ja abivahenditest puhtaks tehtud.

 

Paar kena välimusega Crimson Sweet´i oleks veel vajanud aega valmimiseks, kuid kui pole elujõulist taime, siis vili suhkrute poolest maitsvamaks ei muutu.

Maitseomaduste poolest jäävad selle suve viljad mullustega võrreldes alla. Probleem ka selles, et kaks eelmist aastat rikkusid ära maitsemeeled; liiga võrratud olid!

 

 

Arbuuside ja melonite harimise kõrval  pakkusid sel suvel maitseelamusi tomatid-kurgid, suvikõrvitsate-pudelkõrvitsate, füüsalite, paprikate-kibepiparde kasvatamine, rääkimata porganditest, peetidest, sibulatest, küüslaukudest....

Eriti tore oli ühel päeval avastada kompostihunnikus kasvamas Mehhiko füüsali taimed, mis arvatavasti eelmise aastal sinna ära visatud viljadega sattusid.

 

 

Oranž tomat (Seklose firmalt) oli ülimalt maitsev ja varane valmima. Seda sorti tasub järgmisel aastalgi kasvatada.

 

Suvikõrvitsat - kollast ja rohelist -  katsetasin esimest korda oma peenral, avamaal.  Kolmelt taimelt saadavast saagist oli rohkem kui küll. Osad jõudsid ikka ülevalmida. Kuna suvi oli vihmane, kasutasin kileribasid kaarte küljes, et takistada viljade mädanemist.

 

 

Ja melonid, mille kasvatamisest ei ole jõudnud anda tagasisidet selleks ettenähtud blogis.

 

Kõrvitsavalik koos mõne meloniga.

 

Tagasivaat kevadesse.

Aprill - pikaldane algus.
Astun ühte jalga lumiste päevadega ning salamisi loodan, et kevad veel mu uksele ei koputa. Veel ei tahaks lubada endasse seda ärevust ja erutust, mis kevadplaane tehes ja realiseerides mind valdab. Praegu on mugav sõita tööle ja koju ning nädalavahetustel niisama nipet-näpet korda saata. Tasa ja targu  teen algust seemnete külviga. Selge on,et nii palju sorte sel suvel ei kasvata. Rohkem kui arbuusi, ihkan toidulauale tomateid, kurke, paprikaid ja muud omakasvatatud puhast taimekraami.
Milliseid arbuusisorte sel korral mulda pista? Valikutegemine polegi  kerge. Congo´t ja Osh Kirgzia´t tahaks küll jälle  maitsta. Aprilli  algul poetangi mõne seemne potti. Kas aga selle suve ilmad on nende sortide kasvatamiseks soodsad, see on iseküsimus. Peab üritama, mis muud. Sel aastal midagi uut arbuusinduses ei proovi. Ilmad on kuidagi unised ja minu põlluharija vaim niisamuti. Tasapisi siiski täituvad aknalauad pottide ja mullapuruga ning ootan soojemaid päevi, et kogu "lasteaed" sujuvalt vanemate poole kasvuhoonesse üle viia, kuniks õige aeg nad kasvukohale istutada.
Mai - maiste toimetuste aeg.
 Hakkame jälle regulaarselt maal käima.     Sõrm, käsi, kogu olemus on jälle antud taimekasvatuse võluilma, nüüd tuleb täiega tegutseda. ...Ja midagi pole parata;  nädalavahetus on paganama üürike. Puhkepäevadest saab võetud viimast, nii et argipäevane istuva loomuga töö kulub marjaks ära.
Kuu lõpus saavad arbuusipeenrad ka lõpuks valmis ning 27ndal mail istutan taimed maha. Kaared maasse, loorid peale. Süda rahul. Asi tehtud. Rohkemat ei suuda, sest uued toimetused ootamas.

Juuni "õnnistab" sagedaste vihmasadudega, niisamuti kui mai. Ja kõplamaitsega suus. Selles mõttes on hästi, et ei pea äsja muldapistetud aeglaselt idanevate seemnete pärast pingutama. Üsna varsti on ninaotsad paistmas usinasti mühava umbrohu sees. Jah, kõplale ja näppudele tuleb  anda valu. Üritan selles osas hoida kõrget profiili, sest eelmise suve lõpp on selgelt meeles, kui umbrohumajandus kasvas üle pea ning enne sügiskündi tuli vikat appi võtta. Püüan nüüd olla järjekindlam, kuigi täna kipun edukas ettevõtmises juba kahtlema;  muld on nii-nii märg, et kõpla aas kogub vaid pori. Lihtsam on rohututist kinni haarata ja välja tõmmata ning veel parem, kui siis otsemaid ka ämbrisse koguda.
Tegelikult on rohimine ja kõplamine mõnusad,  minu jaoks tõeliselt teraapilised tegevused. Aga ainult siis, kui on piisavalt aega ja ilma.

7. juuni paiku hakkavad õitsema ka osade arbuuside isasõied, kuid taimed ise on nigelavõitu; põevad jahedust, liigniiskust ja ümberistutamist. Küllap kosuvad, kui ilmad paranevad.

Alles nüüd, päris juuni viimastel päevadel on taimed lopsakust kogunud ja valmis avama ka emasõied. Mullu võis siin-seal juba kasvavaid arbuusimugulaid üle lugeda.

Päevad, eriti ööd küll nii soojad ei ole, et katteloorid rahumeeli kõrvale heita.  Seetõttu jätan peenra otsad lahti päevadeks, kui mind kohapeal ei ole. Muul ajal, kui ilm vähegi lubab, on loorid maas ja tupsutan nii mõnelegi emasõie südamikule viljastavat õietolmu.

On, kuidas nende ilmadega on. Looduse, Ilmataadi tahtmiste vastu ei saa. Muretsemine ei aita. Elan parem päev korraga, teen seda, mis  minu võimuses ja võtan tänuga vastu, mida Elu mulle kingib. Täna, iga päev, iga hetk.

Sügiseselt

Sügis on koha ametlikult sisse võtnud ning minul on käsil põldude-peenarde koristus igasugusest kraamist, nii söödavast kui mittesöödavast. Peab mainima, et kevadel jagub tohutut entusiasmi kõikvõimalike tarvikute-abivahendite põllule vedamiseks, ikka ja ainult selleks, et taimekasvatus vilja kannaks. Nüüd, sellesama nodi ära koristamine ja oma kohale paigutamine on üsna vaevarikas, eriti kui vihm sagedane külaline. Mõistan lapsi, kes suure hurraaga kõikvõimalike mängude kallale asuvad, kuid pärast hädas asjade koristamisega. Minul niisamuti. Suur mäng ja eksperiment põllul on jõudnud lõpule ning ei pakata ma ühti suurest energiast, et kõik kivid ja kaared ning kiled sättida usinasti taas oma kohale talve ootama. Aga mis ikka; kevadel alustatud projekt vajab igatahes lõpetamist ning et oleks võimalik ka järgmist hooaega kenasti vastu võtta, sunnin end ikka ja jälle põllule.


Heites pilgu tagasi suvele, võib sellega üldkokkuvõttes rahule jääda. Arbuusisortiment võrreldes möödunuga on tunduvalt rikkalikum; kokku kasvamas 27 erinimelist esindajat. Enamus neist ootuspärased ja väga maitsvad. Siiski, gigant Carolina Cross´i viljelemine avamaal läheb vett vedama. Küpset ja suurt vilja maitsta ei õnnestu. Kahest peenrasse istutatud taimest elab üks üle kevadilmade vintsutused. Oma pika valmimisaja tõttu jääb ta aga lõpuks ebasobivatele sügisilmadele jalgu.

Pildil Carolina Cross kenasti piki peenart sirutumas ja on avanud ka oma esimese emasõie 25. juunil, mille ma viljuma meelitan. Esialgu sujub kõik kenasti. Viljahakatis hakkab mõõtu koguma. Põnevusega jälgin tema parameetrite suurenemist.

17. juulil saab täis kolm nädalat viljumisest. Minu arvestuste kohaselt peaks vili varrel veel kosuma kusagil viis nädalat, kuid paraku lõppeb tema arengutee just nüüd, kolmenädalaselt. Kuna arbuusi tagumine osa tundub katsudes sõrme all kahtlaselt vetruv võrreldes koore ülejäänud osaga, mis on prinkis ja kõva, otsustan ta varrelt eemaldada.
Ka pildil võib näha ebakorrapärast kuju vilja selles osas, kus kooreosa pehmem.
Nagu arvata võib, on ta alles täiesti toores; seest valge ja maitsetu. Kaal 4,7 kg - niisama raske, kui meie eakas kiisu.

Nõnda möödub esimene katsetus.

Suvi on jõudnud haripunkti, mis tekitab kahtlusi, kas Carolina Crossi küpset vilja sel suvel maitsta saab, kuid jään ootama uusi emasõisi. Nädala pärast õnnestubki üks tolmeldada.

Siin pildil on viljumisest möödas 6 nädalat. September on vahepeal kätte jõudnud. Veel kolm nädalat võiks ta kasvada, kuid nüüd on probleemiks sagedased vihmad. Liigne niiskus ja jahedus ohustab lehestikku. Üritan meisterdada peale korraliku vihmakile koos külgedel asuvate õhutusavadega. Kahjuks mu pingutused on edutud. Pooleteise nädala pärast on enamus lehti pruuniks läinud ning on ilmselgelt mõttetu vilja varrel edasi säilitada. Arbuusi kogumassiks kujuneb paljulubatud 80-90 kg asemel ca 8 kg. Mis seal ikka.

On, kuidas selle Carolina Crossiga on, mind aga üllatab üks kõrvitsasort, mis kevadel Seemnemaailmast tellitud. Suurekasvuline, nimega Goliàš. Ühele taimele leian koha õlikõrvitsa läheduses lauda taga. Alguses ei saa minema, pärast aga pidama. Nii võiks tema kohta öelda. Juuli alguses juba loobun mõttest, et peale õitsemise võiks ta ka saaki anda. Siiski, leian ühel päeval lopsakate lehtede varjus paisumas kolm kõrvitsat. 24. septembril on aeg nad meeste abiga toa juurde organiseerida.

Veel on lahti lõikamata ka Carolina Cross, mistõttu teen temastki oranžide mürakate seltsis viimase fotojäädvustuse. Mind aga hämmastab tõsiasi, et see Goliaši-nimeline kõrvitsataim on kasvatanud meile 3 suurt vilja massiväärtustega 50kg, 55kg ja 57kg. Lisaks leiame lehtede vahelt veel 15 kg ja 25 kg kaaluva ponksu! Omajagu "kingitusi" jagab lahkelt ka õlikõrvits, millede avamist ma põnevusega ootan, kuna kestadeta seemned kõlbavad koheselt süüa.
Jah, suvi on selleks korraks möödas, rikkalik sügis uhkeldamas oma andidega. Küllastustunne arbuusidest ja melonitest on suur. Seega liigun tänutundega peenarde poole kive, lauajuppe, raudkaari ära vedama, kilesid kuivatama, et maagi saaks peatselt saabuvaks talvepuhkuseks ette valmistatud.

Kaua kasvand - kaunikesed.

Olen ülimalt rahul, et kevadel vara pistan pika valmimisajaga arbuuside seemned mulda ning riskin keset maikuud (11.05) nad juba peenrasse istutada. Tänu sellele õnnestub mõnda maitsta juba juuli viimastel päevadel, põhiosa siiski augusti alguses ja keskel. Ma pole küll uurinud, millised on kriteeriumid, et nimetada üht või teist sorti kiiresti-, kesk- või kauavalmivaks, kuid julgen spekuleerida ja oma vähestele kasvatuskogemustele tuginedes pidada meie kliimas pikka kasvuaega nõudvateks arbuusideks selliseid, milledel kulub tõusmetest kuni viljade küpsemiseni vähemalt 85 päeva või enam. Oma peenralt võiksid seda rühma esindada näiteks Sweet Siberian (85), Crimson Sweet (85), Legacy (85), Tom Watson (87), Cal Sweet (90), Osh Kirgizia (95 ), Congo (95 ) ....

Olgugi, et vamimisaeg on lühem, ei saa ma üle ega ümber oma selle suve lemmikust triploidhübriidist Orange Sweet (80), mis pildil üleval ja all.Et saaks ühel päeval maitsta mahlast ja küpset viljaliha, nõuab see pikka meelt. Tulemus on, aga seda väärt! Paraku sõltub paljugi meie ilmast. Mu taimed jõuavad küll teist korda (juuli lõpus-augusti alguses) viljuda, kuid sagedaste vihmade ning suhteliselt jahedamate temperatuuride tõttu jäävad kõne all olevad arbuusid väiksemaks ja oletatavalt küpsevad ka kauem. Maitsegi pole kindla peale päris see, mis kesksuvistel viljadel.

Kaalumisel on Crimson Sweet - väga mõnusa, magusa ja mahlase viljalihaga sort. Väärib igati kohta peenras.

11ndal augustil toon põllult ära esimese Congo vilja, mis tervelt 53 päeva kasvab ja küpseb varrel. See 7 kg kaaluv Congo-jõmm tekitab elevust oma väljanägemise tõttu, kuna ei ole mittekusagilt otsast piklik nagu võiks antud sordile olla iseloomulik.

Vili on ilus ümar ja maitse võrratu, mistõttu saab minust koheselt Congo-fänn ning jään pikisilmi ootama järgmisi küpseid, nüüd juba piklikke ja tumerohelisi ja veel tõmmumate triipudega Congosid. Selle arbuusi sisust fotojäädvustusi ei jää. Avame ta ühel üsna hilisel õhtutunnil koos mitme-setme inimesega, mil ei pea vajalikuks välgurežiimi kasutada ning pildid jäävadki tegemata. Leidub, aga fotosid piklikest variantidest erinevas kasvustaadiumis. Nagu näiteks see kesksuvise päikese paistel tehtud ülesvõte Congost.

Siin on pilt Cal Sweet´ist oma ilusas triibulises kuues. Tänu palavale ja päikeseküllasele juulile on lootust saada maitsvat saaki ka sellelt sordilt. Arvatavasti olnuks möödunud suvi suurekasvulistele ja pikalt valmivatele arbuusidele veelgi ideaalsem, aga pole seegi hooaeg teab, mis halb, ma loodan.Ankurtriinu mõõdab arbuusi. Küllap hindab seda sorti heaks. Või tunneb huvi pisiputukate (lehetäide jmt) vastu ning on juhuslikult maandunud viljale maad uurima?
Cal Sweet ja Legacy on välimuselt vägagi sarnased. Jääksin ilmtingimata sortide eristamisel-tuvastamisel hätta, kui puuduksid selleks otstarbeks tekitatud nimesedelid taimedel.

See vili on samuti küps ning mitmekesi koos süües saab ta üsna kiiresti "ära lahendatud." Tõsi, arbuusi on söödud sel suvel palju, mistõttu isutab vaid ülimaitsvate palade järele. Paar lõiku siit ja sealt ning vajadus näib olevat esmapilgul pikaks ajaks rahuldatud. Kuni järgmise korrani.

See ümar sort - Osh Kirgizia - on ilusa ja omapärase kooremustriga. Tore on kõndida peenarde vahel ning koputada-patsutada üht või teist kopsakat viljapalli ning manitseda end kannatlikkusele. Ükskord saab ta küpseks nii kui nii.

Käes on hetk lõigata lahti 7 kg kaaluv Osh Kirgizia. Mees teeb seda, nagu alati. Nuga on poolitanud juba arbuusi, aga vilja sisu veel ei näe. Ei näidata! Mees ei näita, kruttides üles ootusärevust, emotsioone.


                     Põnev! ....
 

Mmmm! Avanev pilt on ootuspärane. Mõnusalt värske arbuusi lõhn hõljub õhus. Osh Kirgizia roosakaspunane viljaliha on väga maitsev, mahe ja mahlane, värskendav.... Ka see sort paneb tunnustavalt pead vangutama. Kooreosa on küll paks, aga seetõttu ka heade transportimisomadustega. Paraku vajab ta, nagu paljud teised siinmainitud sordid, pikki päikselisi päevi ning kannatlikkust, kuni saabub õnnis hetk, et maitsta omaenese ja ennekõike looduse poolt kombineeritud mahlast loomingut!

Arbuusiuudis.

Augusti algus on siinmail ilus; soe ja päkeseline suvi kestab. Nüüd edasi, aga pakub ilmataat sagedasi vihmahooge, mida jagub rohkem kui nädalapäevad. Sajab nii, et peenravahed lurtsuvad. Libe ja lägane kõndida. Jätan põllud ja peenrad omapäi ning keskendun heameelega tubastele tegemistele ja muidu mõnusale äraolemisele, seda enam, et puhkuse viimane nädal juba käsil. Siiski, tikun paari päeva pärast ühel päikeselisel ja niiskel vihmapausi hetkel arbuusitaimede vahele ja mind ootab seal "üllatus" - Yellow Jade oma kümmekonna lõhkise viljaga.

Jaa, seda võis ette aimata, aga laiskuse tõttu jäävad õigel ajal vihmakiled taimedele organiseerimata ning nüüd paljastab muidu igati paljukiidetud arbuusisort oma nõrga lüli. Liigse vee tagajärjel prõksatavad pooltoored viljad lõhki.
Olgugi, et osadel arbuusidel on mõra üsna tagasihoidlik, ei jäta ma neid kauemaks varrele. Nii koguneb murule pea tosin vilja. Tõepoolest,
koor on suure pinge all ja järsemagi puudutuse korral praksatab sisse pragu.
Oo-jaa, meenub kevadine artikkel Hiinas plahvatavatest üleväetatud arbuusidest. Päris huvitav! Niisugust seost ma oma taimedega siiski ei leia , kuna ei ole kombeks neid suve jooksul nõndaviisi poputada. Sügisel või kevadel maa ettevalmistamisel tuleb muidugi kõne alla kõdusõnnik või mõni graanul kanakakat, kuid mitte hiljem. Ei või aga iial teada, mida meil taevast alla tuleb. Loodetavasti ei ole Yellow Jade´i viljade lõhenemine põhjustatud ülirammusast vihmast, vaid puhtast ja pehmest veest, mida viimastel päevadel liiga palju alla sadanud on.

Pidu-pidu! Arbuusipidu!

Täna tuleb rahvast, on oodata pidu. Arbuusipidu, nagu mullu augustis. Tulevad lähikondsed, kes saavad mahti; ehk 14-15 suud saab kokku, kui mitte rohkem? Oleks vaid ilma. Viimastel päevadel on jagunud ülilämbet supisooja õhku, kui ka tundide kaupa läheduses ähvardavat kõuemüra ja äikest ning tugevaid tuuli ja vihmahooge - tormi.

Tallinnas kallab täna pangega. Ülemiste Vanake pahurdab? Pildid uputavatest linnatänavatest, veevangi jäänud autodest ja inimestest, mis Delfi uudisteportaalis üleval, panevad kaasa tundma. Meil siin ei saja. Õnneks. On küll pilvine ja tuuline, kuid põhiline, et ei saja.

Enamus arbuuse toon peenrast ära juba mõni päev varem, et säästa neid vihmast. Ega vesi midagi halba tee, aga kusagilt on mällu sööbinud teadmine, et enne saagi koristust pole arukas kasta - lahjendab viljas olevad suhkrud ja kes teab, võib-olla põhjustab ka viljaliha lõhenemist. Päris sada protsenti mu ettevõtmine ei õnnestu; ühe korraliku raksu äikesevihma mu taimed saavad, olgugi et kileribad kaitseks peale organiseeritud. Tugev tormituul pühib need lihtsalt minema.

Tänased üllatajad on siin; valik erinevaid sorte, mida oleks põnev üheskoos ära proovida. Ehk leiab mõne uue lemmikugi nende seast.

Keskpäevaks või peale seda on seltskond enam-vähem koos - arbuuside sööjaid üheksateist. Mõned jäävad hiljaks, jõuavad veel enne õhtut.
Aga meie alustame - tõmbame vanaema kootud vaiba murule valla ning algab arbuuside paraad ehk väljanäitus - kallis abikaasa toimetab viljapallid paarikaupa vaibale ritta. Kokku kümme mahlast selli. Kuna klassikaline arbuus on ajast aega olnud punase või roosa viljalihaga, siis teemegi sellisega algust.  Vasakult esimene, pikliku ja tumerohelisega koorega 4,1-kilone Petite Black Honey, suhteliselt kiiresti valmiv sort, avab ametlikult degusteerimise osa. Mulle ta meeldib nii maitse, kuju, kui ka massi poolest - ei ole liiga suur, ega liiga väike. Mitme peale käib jõud üle. Lõhed on viljalihas, kuid sisu ise on mõnusalt magus, kerge ja mahlane. Hea algus. Kaheksa osalist on valmis ka sortidele kümnepalli skaalas hindeid andma, mille aluseks oma vaba valik, olgu selleks siis maitse, seemnete värv, koore paksus, vilja suurus või misiganes. Tõenäoliselt hinnatakse enamjaolt ikka maitset. Petite Black Honey keskmiseks hindeks kujuneb 7,25. Arvan, et päris kena tulemus.
Vaibalt järgmine on 4,7 kg kaaluv Golden Olive - imeilusa kuldkollase koorega, samuti piklik ja roosakaspunase sisuga sort. Kooreosa on tal pisut paksem, kui eelmisel sordil, pragu viljalihas, seemneid suhteliselt vähe. Valmib samuti 28 päeva õitsemisest. Mahe ja maitsev. Kogub enamuselt hindajatest 8 punkti, nii et keskmiseks skooriks 7,8 palli.


Kolmas katsealune kannab väga ilusat nime - Gift of the Sun ehk Podarok Solntsa - tegemist vene sordiga. Ka välimus on paljulubav - kollase ja kaunilt ümara joonega. Valmib ca 27-33 päeva õitsemisest ja keskmiseks massiks peetakse 3,5-4kg. Meie oma kaalub 5,3 kg.
Kooreosa on õige jäme, moodustades suure osa vilja massist. Maitseomadustelt üsna tagasihoidlik; kergelt hapukas-magus, peaaegu maitsetu. Kannab endas üleküpsemise märke, kuigi viibib peenras 32 päeva.... Kogub keskmiseks hindeks 4,25 palli.

Järgmisena võtame vaatluse alla kaks kollase viljalihaga sorti: selle aasta uusüritaja New Hope ja eelmisel suvel kiidusõnu kogunud Sunshine. Viimane on ümar-ovaalse kujuga. Valmimiseaeg mõlemal enam-vähem sama: New Hope´il 30-35, Sunshine´il 35 päeva viljumisest.

Idanevuse poolest tundub New Hope olema usinam, elujõulisem.
Niisiis lõikame kõigepealt lahti järjekorras eespool oleva ja mõõdult suurema vilja.
Ahvatlevalt mahlane ja kollane viljaliha kutsub haarama lõigu järele, mis ongi väga magus, värskendades maitsemeeli Podarok Solntsa järel. Suur poolehoid New Hope´ile avaldub selgesti ka punktiarvestuses, kogudes keskmiseks skooriks ühtekokku 8,25 punni. Nelja maitstud arbuusi seas hetkel esikohal.

Kas suudab Sunshine veel muljet avaldada? Peab tunnistama, et visuaalne pool ei jää karvavõrdki alla hinnatud konkurendile. Minu üllatuseks pole viljalihas ühtegi mõra. Maitselt sama magus, kui eelmine või kui, siis õige pisut parem. Ju nii ka on, kuna keskmiseks punktisummaks tuleb Sunshine´ile 8,88!!!

Nüüd on järg suhteliselt pika valmimise ajaga sordi käes. "Magus siberlane", kui tõlkida eesti keelde. Peab tunnistama, et see on täna ainus mittehübriid, mida on hinnatud kõrgelt juba aastal 1901. Sort, mida säilitatud tänini. Valmib 40-45 päeva viljumisest; üsna kaua.


Viljaliha on õrnoranž, aprikoosikarva, mahedalt magus, seemned helepruunid. Keskmiseks hindeks kujuneb 7.

Järgmisena tuleb mu kauaoodatud Orange Sweet, triploid, mis eduka kasvatamise korral ei peaks sisaldama seemneid. No kui, siis vaid mõne juhusliku. Teadupärast on sellel sordil, nagu ka teistel oranži sisuga arbuusidel, kalduvus viljaliha lõhenemisele. Nõnda ka on.
Imetlen tema apelsinikarva sisu. Nii kaunis ja ahvatlev säravkollase Sunshine´i kõrval. Degusteerides juba seitsmendat arbuusi, peab mainima, et on väga keeruline võrrelda, hinnata, kirjeldada. Kõik on juba sassis, esimesed maitseelamused mälust pühitud. Vaatamata suurele lõhele viljalihas, on ta maitselt väga magus, karge, ehk pisut tihke koore lähedalt, sisaldades valgeid seemnealgeid. Kuna teda esmakordselt sel suvel maitsen, ei ole mul võrdlusmomenti sama sordi teiste viljadega. Igatahes olen tulemusega rahul. Degusteerijatelt kogub keskmiseks hindeks 7,8 punkti.

Kaheksandana lõikame lahti eelmise suve favoriidi Sweet Favorite´i. Mullu üllatas see sort priskete viljadega, mille suurimaks massiks kujunes 10,5 kg. Tänane väljavalitu kaalub 5,5 kg.
Viljaliha on küps, ülimagus, pehme, maitsev.... Läheb 9 punktiga juhtima edetabelit.

Eelviimasena võtame ette pikliku kujuga punase sisuga jaapanlase KaChi 8. Valmib mõned päevad kiiremini, kui Sweet Favorite. Sarnaselt eelmisele on viljaliha sama ilus, mahlane, värske, karge. Mõnus. Abikaasa lemmik.

Sweet Favorite versus KaChi 8. Kumb on parem? Jään vastuse võlgu. Mõlemad on minu arvates võrdselt maitsvad; ei saa eelistada üht teisele. KaChi 8 saab küll pisut vähem hääli; 8,25 punkti, jagades kohta New Hope´iga.

Kogu sellele arbuuside mekkimise jandile paneb punkti 3,1-kilone Yellow Jade. Kuuldavasti on juba kõigil arbuuside degusteerimisest isu täis saanud ja maitsemeeled igatsemas millegi soolase järele, aga veel pole kõik. Koerast on üle saadud, nüüd nõks pingutamist ja siis on tänaseks arbuusidega ühel pool!



Lahti lõigatud vili on tõeline rõõmurull; suu naerul, mustad hambad välkumas!
Loobuksin hea meelega viimase arbuusi maitsmisest, kuna ei kuulu mu lemmikute hulka, seda enam, et kõht igat sorti ja värvi viljaliha pilgeni täis. Tellin endale kõige pisema tüki. See on magus nagu suhkur, isegi koore lähedalt. Suureks üllatuseks lajatab ta oma sarmikuse ja pealetükkiva maitsega nii, et kogub endale maksimumpunktid 9,25 ning tuleb hindamise alusel võitjaks!

Ma kipun küll meelsamini eelistama punase viljalihaga sorte, kuid aiman juba ette, et ka järgmisel hooajal leiab Yellow Jade koha mu peenras. Ta on liiga hea, et teda mitte kasvatada; viljub usinasti, valmib kiiresti, tal on tugev haiguskindlus, näeb ilus välja, koor on imeõhuke, paraja suurusega, nii et jaksad käe otsas kanda ja ka ära süüa... Positiivseid omadusi jagub piisavalt. Aga järgmise suveni on aega maa ja ilm. Veel on peenras mõned äraproovimata sordid, mis hääde ilmade korral küpseks saavad. Elame-näeme.