Pidu-pidu! Arbuusipidu!

Täna tuleb rahvast, on oodata pidu. Arbuusipidu, nagu mullu augustis. Tulevad lähikondsed, kes saavad mahti; ehk 14-15 suud saab kokku, kui mitte rohkem? Oleks vaid ilma. Viimastel päevadel on jagunud ülilämbet supisooja õhku, kui ka tundide kaupa läheduses ähvardavat kõuemüra ja äikest ning tugevaid tuuli ja vihmahooge - tormi.

Tallinnas kallab täna pangega. Ülemiste Vanake pahurdab? Pildid uputavatest linnatänavatest, veevangi jäänud autodest ja inimestest, mis Delfi uudisteportaalis üleval, panevad kaasa tundma. Meil siin ei saja. Õnneks. On küll pilvine ja tuuline, kuid põhiline, et ei saja.

Enamus arbuuse toon peenrast ära juba mõni päev varem, et säästa neid vihmast. Ega vesi midagi halba tee, aga kusagilt on mällu sööbinud teadmine, et enne saagi koristust pole arukas kasta - lahjendab viljas olevad suhkrud ja kes teab, võib-olla põhjustab ka viljaliha lõhenemist. Päris sada protsenti mu ettevõtmine ei õnnestu; ühe korraliku raksu äikesevihma mu taimed saavad, olgugi et kileribad kaitseks peale organiseeritud. Tugev tormituul pühib need lihtsalt minema.

Tänased üllatajad on siin; valik erinevaid sorte, mida oleks põnev üheskoos ära proovida. Ehk leiab mõne uue lemmikugi nende seast.

Keskpäevaks või peale seda on seltskond enam-vähem koos - arbuuside sööjaid üheksateist. Mõned jäävad hiljaks, jõuavad veel enne õhtut.
Aga meie alustame - tõmbame vanaema kootud vaiba murule valla ning algab arbuuside paraad ehk väljanäitus - kallis abikaasa toimetab viljapallid paarikaupa vaibale ritta. Kokku kümme mahlast selli. Kuna klassikaline arbuus on ajast aega olnud punase või roosa viljalihaga, siis teemegi sellisega algust.  Vasakult esimene, pikliku ja tumerohelisega koorega 4,1-kilone Petite Black Honey, suhteliselt kiiresti valmiv sort, avab ametlikult degusteerimise osa. Mulle ta meeldib nii maitse, kuju, kui ka massi poolest - ei ole liiga suur, ega liiga väike. Mitme peale käib jõud üle. Lõhed on viljalihas, kuid sisu ise on mõnusalt magus, kerge ja mahlane. Hea algus. Kaheksa osalist on valmis ka sortidele kümnepalli skaalas hindeid andma, mille aluseks oma vaba valik, olgu selleks siis maitse, seemnete värv, koore paksus, vilja suurus või misiganes. Tõenäoliselt hinnatakse enamjaolt ikka maitset. Petite Black Honey keskmiseks hindeks kujuneb 7,25. Arvan, et päris kena tulemus.
Vaibalt järgmine on 4,7 kg kaaluv Golden Olive - imeilusa kuldkollase koorega, samuti piklik ja roosakaspunase sisuga sort. Kooreosa on tal pisut paksem, kui eelmisel sordil, pragu viljalihas, seemneid suhteliselt vähe. Valmib samuti 28 päeva õitsemisest. Mahe ja maitsev. Kogub enamuselt hindajatest 8 punkti, nii et keskmiseks skooriks 7,8 palli.


Kolmas katsealune kannab väga ilusat nime - Gift of the Sun ehk Podarok Solntsa - tegemist vene sordiga. Ka välimus on paljulubav - kollase ja kaunilt ümara joonega. Valmib ca 27-33 päeva õitsemisest ja keskmiseks massiks peetakse 3,5-4kg. Meie oma kaalub 5,3 kg.
Kooreosa on õige jäme, moodustades suure osa vilja massist. Maitseomadustelt üsna tagasihoidlik; kergelt hapukas-magus, peaaegu maitsetu. Kannab endas üleküpsemise märke, kuigi viibib peenras 32 päeva.... Kogub keskmiseks hindeks 4,25 palli.

Järgmisena võtame vaatluse alla kaks kollase viljalihaga sorti: selle aasta uusüritaja New Hope ja eelmisel suvel kiidusõnu kogunud Sunshine. Viimane on ümar-ovaalse kujuga. Valmimiseaeg mõlemal enam-vähem sama: New Hope´il 30-35, Sunshine´il 35 päeva viljumisest.

Idanevuse poolest tundub New Hope olema usinam, elujõulisem.
Niisiis lõikame kõigepealt lahti järjekorras eespool oleva ja mõõdult suurema vilja.
Ahvatlevalt mahlane ja kollane viljaliha kutsub haarama lõigu järele, mis ongi väga magus, värskendades maitsemeeli Podarok Solntsa järel. Suur poolehoid New Hope´ile avaldub selgesti ka punktiarvestuses, kogudes keskmiseks skooriks ühtekokku 8,25 punni. Nelja maitstud arbuusi seas hetkel esikohal.

Kas suudab Sunshine veel muljet avaldada? Peab tunnistama, et visuaalne pool ei jää karvavõrdki alla hinnatud konkurendile. Minu üllatuseks pole viljalihas ühtegi mõra. Maitselt sama magus, kui eelmine või kui, siis õige pisut parem. Ju nii ka on, kuna keskmiseks punktisummaks tuleb Sunshine´ile 8,88!!!

Nüüd on järg suhteliselt pika valmimise ajaga sordi käes. "Magus siberlane", kui tõlkida eesti keelde. Peab tunnistama, et see on täna ainus mittehübriid, mida on hinnatud kõrgelt juba aastal 1901. Sort, mida säilitatud tänini. Valmib 40-45 päeva viljumisest; üsna kaua.


Viljaliha on õrnoranž, aprikoosikarva, mahedalt magus, seemned helepruunid. Keskmiseks hindeks kujuneb 7.

Järgmisena tuleb mu kauaoodatud Orange Sweet, triploid, mis eduka kasvatamise korral ei peaks sisaldama seemneid. No kui, siis vaid mõne juhusliku. Teadupärast on sellel sordil, nagu ka teistel oranži sisuga arbuusidel, kalduvus viljaliha lõhenemisele. Nõnda ka on.
Imetlen tema apelsinikarva sisu. Nii kaunis ja ahvatlev säravkollase Sunshine´i kõrval. Degusteerides juba seitsmendat arbuusi, peab mainima, et on väga keeruline võrrelda, hinnata, kirjeldada. Kõik on juba sassis, esimesed maitseelamused mälust pühitud. Vaatamata suurele lõhele viljalihas, on ta maitselt väga magus, karge, ehk pisut tihke koore lähedalt, sisaldades valgeid seemnealgeid. Kuna teda esmakordselt sel suvel maitsen, ei ole mul võrdlusmomenti sama sordi teiste viljadega. Igatahes olen tulemusega rahul. Degusteerijatelt kogub keskmiseks hindeks 7,8 punkti.

Kaheksandana lõikame lahti eelmise suve favoriidi Sweet Favorite´i. Mullu üllatas see sort priskete viljadega, mille suurimaks massiks kujunes 10,5 kg. Tänane väljavalitu kaalub 5,5 kg.
Viljaliha on küps, ülimagus, pehme, maitsev.... Läheb 9 punktiga juhtima edetabelit.

Eelviimasena võtame ette pikliku kujuga punase sisuga jaapanlase KaChi 8. Valmib mõned päevad kiiremini, kui Sweet Favorite. Sarnaselt eelmisele on viljaliha sama ilus, mahlane, värske, karge. Mõnus. Abikaasa lemmik.

Sweet Favorite versus KaChi 8. Kumb on parem? Jään vastuse võlgu. Mõlemad on minu arvates võrdselt maitsvad; ei saa eelistada üht teisele. KaChi 8 saab küll pisut vähem hääli; 8,25 punkti, jagades kohta New Hope´iga.

Kogu sellele arbuuside mekkimise jandile paneb punkti 3,1-kilone Yellow Jade. Kuuldavasti on juba kõigil arbuuside degusteerimisest isu täis saanud ja maitsemeeled igatsemas millegi soolase järele, aga veel pole kõik. Koerast on üle saadud, nüüd nõks pingutamist ja siis on tänaseks arbuusidega ühel pool!



Lahti lõigatud vili on tõeline rõõmurull; suu naerul, mustad hambad välkumas!
Loobuksin hea meelega viimase arbuusi maitsmisest, kuna ei kuulu mu lemmikute hulka, seda enam, et kõht igat sorti ja värvi viljaliha pilgeni täis. Tellin endale kõige pisema tüki. See on magus nagu suhkur, isegi koore lähedalt. Suureks üllatuseks lajatab ta oma sarmikuse ja pealetükkiva maitsega nii, et kogub endale maksimumpunktid 9,25 ning tuleb hindamise alusel võitjaks!

Ma kipun küll meelsamini eelistama punase viljalihaga sorte, kuid aiman juba ette, et ka järgmisel hooajal leiab Yellow Jade koha mu peenras. Ta on liiga hea, et teda mitte kasvatada; viljub usinasti, valmib kiiresti, tal on tugev haiguskindlus, näeb ilus välja, koor on imeõhuke, paraja suurusega, nii et jaksad käe otsas kanda ja ka ära süüa... Positiivseid omadusi jagub piisavalt. Aga järgmise suveni on aega maa ja ilm. Veel on peenras mõned äraproovimata sordid, mis hääde ilmade korral küpseks saavad. Elame-näeme.

Aeg vilja maitsta!

Arvestades tolmeldamise kuupäeva, tundub et võiks minna juba arbuusile, kuna peenras kollendab hulk lühikese valmimisajaga suhteliselt väikesemõõdulisi viljapalle sordinimetusega Yellow Jade. Esimesed emasõied viljuvad 17-19 juunil. Nüüd 24 päeva hiljem võtan neli kollast arbuusi kaasa. Tulemas ka ema sünnipäev, nii et tore viia kostiks üks päikeseliselt rõõmus ja mahlane vili.

Tundub, et 24 päeva õitsemisest kuni vilja valmimiseni on pisut vähe. Esimestel avatud arbuusidel on seemned pooleldi valged ja viljaliha helekollane. Maitselt küll väga mahlased ja magusad, kuid otsustan järgmiste sama sordi viljadega veel pisut oodata; lasen nii 4-5 lisapäeva peenras valmida.

Juuli on täies hoos, lõpuks alanud ka puhkus. Küll on tore riburadamisi valmivaid vilju peenrast noppimas käia. Olgugi, et Yellow Jade on kaalult üsna tagasihoidlik, ca 1-2,5, aga ka 3,4 kg pingutab välja, valmib ta kiiremini, kui näiteks Eestis enimtuntud ja kasvatatud Sugar Baby. Tundub ka, et haiguste suhtes on see hübriidsort vähem vastuvõtlik. Viljub üsna usinasti. Koor on õhuke ja õrn. Arvan, et pole paremat üllatust, kui viia sõbrale-tuttavale üks kelmikalt kollane ja mahlaselt magus arbuusipall.

Küpseks on saanud ka tumeda koorega piklik Petite Black Honey, mille valmimisajaks loetakse 26-28 päeva õitsemisest, seega nädalajagu päevi varem kui Sugar Baby. Kaalub keskmiselt 2-2,5 kg, aga ka raskemaid eksemplare tuleb ette. Hetkel kuulub minu lemmikute hulka.

19. juulil ära proovitud kollase viljalihaga ja 5,6 kg kaaluv New Hope võinuks veel mõni päev peenras olla; seemned helepruunid. Selle järel lahti lõigatud Yellow Jade raputab järjekordselt maitsemeeli magususe poolest.

Olgugi, et kollased arbuusid on ahvatlevalt magusad ja maitsvad, kipun palaval suvepäeval eelistama ikkagi just punase sisuga vilju. Lõiguke klassikaliselt roosat või punast viljaliha... mmmm... see on parim!

Pahalaste lõksus

Juuni lõpus avastan arbuusilehe alumiselt küljelt läikivad munad. Teen igaks juhuks ka fotojäädvustuse, kuid kellega tegu, ei oska midagi arvata; ei head ega halba. Samasugused "kaunistused" jäävad silma pesulõksult, mis katteloori fikseerimiseks kaare küljes. Igaks juhuks rändab leht grillahju, lõksu ei puutu.

Olukord põllul on endine. Seega, otsustan välja selgitada munade autori, tema hoiaku mu arbuusidesse. Kas peaksin teda kartma, mingisuguseid meetmeid rakendama või võib ta rahumeeli olla kaasosaline mu köögiviljakasvatuses? Uitan netis ning saan ühest taimekasvatusfoorumist teada, et need munad kuuluvad ühele üsna kardetud arbuusi-meloni kahjurile, kelle eestikeelset nimetust ei õnnestu mul mittekuidagi tuvastada. Inglise keeles nimega Squash bug, ladina keeles anasa tristis. Üsna ebamugava tundega uurin google pildimaterjali sellest mardikast, kes sarnaneb minu arvates miniatuursele sõjaväesoomukile. Pean tunnistama, et sellist tüüpi oleks nagu arbuuside vahel tõepoolest juunis kohanud. Jääb vaid kahetseda, et teda tookord ei pildistanud.
Tajun ummikseisu oma olukorras. Vaja oleks tegeleda oma taimedega, iga päev neid jägida-uurida, vajadusel vahele sekkuda, aga paraku tuleb veel kaks pikka nädalat linnas tööl käia enne kui algab puhkus. Mida kõike selle aja jooksul juhtuda ei või! Mis parata! Tuleb leppida, et distantsilt taimede kasvatamine just nõnda toimubki.

2-3. juulil, päikeselisel ja palaval nädalavahetusel, avastan närtsimisprobleemile lisaks täikolooniad lehtede alumiselt poolelt. Mitte küll igal taimel ja kobaras kuhjaga, aga mõnel päris hulgi. Üleüldse lendab igasuguseid satikaid siia-sinna, kui liigutan vääte. Ma ei mäleta, et oleks eelmisel suvel kohanud midagi sellist. Hüppajate ja lendlejate seas on ka rohutirtsud, keda sel aastal tundub olevat eriliselt palju.

Tegemist on melonitäidega, ladina nimetusega aphis gossypii, kes usinalt lehtedest toitaineid imevad, kahjustades lehestikku. Lisaks kannavad ohtlikke viirusi nagu arbuusi mosaiikviirus 2.

Asun tegutsema, teadmata kas sellest abi on. Valmistan erinevate retseptide järgi kõrvenõgese ja raudrohuteed, mida lahjendan veega 1:9-le. Teed pritsin taime lehtedele, eriti alapoolele. Täid olen sunnitud mehhaaniliselt lömastama. Ega ma suurt ootagi, et need tõmmised võlurohuna kahjurid pagema sunniksid, aga väike turgutus kulub taimele igatahes ära. Vähemalt jääb ära "keemiarelva" kasutamisele omased tagajärjed: hävitatud kahjurid koos kasulike putukatega, mürgijäljed taimedel.

Tundub, et taimede põhjalik läbivaatus, pritsimine, kahtlaste putukate likvideerimine annab leevendust, vähemalt esialgu. Paaril korral kohtan anasa tristisele sarnast mardikat. Midagi pole teha, jõuan ta surmata enne, kui turgatab mõte tuua jäädvustamiseks aparaat. Tagantjärele kahetsen.

Nädala pärast pean tõdema, et lehtede närtsimine jätkub. Mitmed Thailand Dala 155 taimed on tõvest tabandunud!!!

Siin ei aita muud, kui tuleb taim välja kiskuda, kuna närtsinud lehtedega vili edasi ei edene. Uurin jätkuvalt taime juureosa, lõikan peavarre piki pooleks, aga midagi kahtlast ei oska täheldada.
Vili on sirgunud liitrisest piimakannust suuremaks ja kaal jääb kusagile paari kilo kanti.
Aiman juba ette, et seest alles toores ja nii ka lahtilõikamisel selgub; viljaliha õrnroosa, seemned valged. Ometigi sisaldab juba piisavalt suhkruid - kannatab täitsa süüa. Aga jah, veel vajanuks ca 2 nädalat peenras kasvamist, ohkan endamisi.

Vahepeal on peenravahed rohtu kasvanud. Need vajavad nüüd pühendumist; maltsad, teekummel, vesihein, linnurohi tuleb välja kitkuda, kuna põlvini olev umbrohi on kahjuritele meelsaks paljunemise paigaks. Nõnda ei jäägi aega eriti taimi uurida. Annan nad Kõiksuse hoolde, käin argipäeviti tööl ja loen vabadel õhtutel arbuusi-meloni haigustest, kahjuritest. Neid ei ole üldsegi nii vähe.

Juuni arbuusipõllul.

Juuni algus rõõmustab. Peaaegu kaks nädalat jutti on ilmad superilusad, päikeselised ja palavad, aga sealt edasi algavad mu taimedel katsumusterohked päevad. Sajab vihma, õhutemperatuur on üsna madal, mis ei soodusta arbuuside edenemist. Kuumalaine tõttu kõrvale heidetud katteloorid rändavad tagasi kaartele taimi kaitsma.
Aga esimesed õied avanevad just nüüd ebasoodsate ilmastikutingimuste aegu. Siiski, päris esimesed üritajad tomeldan 11-13 juunil viimastel soojadel päevadel. Oma kroonlehed on avanud Tom Watsoni emasõis kaunistades kollase täpina uhkes üksinduses kogu taime.
Teised sama sordi esindajad ei ole veel järele jõudnud. Kihk üksiküritaja viljuma meelitada on suur. Uitan peenra vahel ning leian Osh Kirgizia isasõisi. Küllap sobivad needki; ega´s mesimumm ka sorditi tolmelda. Naksan õienupsud ning tupsutan Tom Watsoni "kaunitari" kenasti tolmuseks.

Tolmeldan ka Sweet Siberian´i. Sel taimel jagub hulgaliselt isasõisi, nii et muret pole.

Mõne päeva pärast võib täheldada, et viljumine on õnnestunud; punnid varrel koguvad mõõtu. Paraku peavad jääma loori alla, kuna ilmad külmad. Vihma soristab iga jumalapäev, õhk on niiske, temperatuurid madalad. Tundub, et viljuvatele taimedele on olukord stressirikas, kuna üsna pea näitavad jõuetuse märke; viljaga väädil vajub longu leht või mitu. Kastmine ei näi olukorda parandavat.


Uurin vääte siit ja sealt. Milles asi? Meenub mullune juunikuu lõpp, mil seisin silmitsi sama probleemiga. Ei oska teha muud, kui eemaldada närtsinud lehed ja vaadata, mis saab edasi.

Leian netist probleemile inglisekeelse üldnimetuse Sudden Wilt, mis iseloomustab taime lehtede äkilist närtsimist mitme ebasoodsa teguri koosmõjul.

Oletatavalt on haiguse üheks vallandavaks faktoriks taimele mittesobilikud kasvutingimused: halb ilmastik, ebapiisav või liigne kastmine, vähene valgus, juurestiku arengut mitte toetav mullakeskond... Järelikult langeb stressis oleva taime vastupanu haigustele või muudele ebasoodsatele teguritele, mistõttu õitsemise ja viljade kandmise ajal tekib mingil põhjusel vee ja toitainete häire - takistus väädis, mis põhjustab lehtede kiire närtsimise, väädi kollabeerumise. Selgub, et tegemist on kompleksse haigusega, mis kätkeb endas nii agronoomilisi, patogeenseid kui ka taime enda iseärasusi.
Kuna probleem haarab viljunud vääti, siis saab selgemast selgemaks, et ilma lopsakate roheliste lehtedeta maitsvat, mahlast ja kvaliteetset saaki saada ei õnnestu. Veel panen tähele, et mühinal paisuma hakanud arbuusi kasv jääb toppama. Niisiis kaks nädalat hiljem - jaanipäeval - tõmban Tom Watsoni koos juurtega ja mõnisajagrammise viljanatukesega välja. Raske südamega.
Siin on New Hope paarinädalase viljaga. Mõne närtsinud lehe olen väädilt juba eemaldanud. Siiski taime päris välja ei tõmba. Jälgin vaid, mis lähipäevil toimub.
Õitsemine on hoo sisse saanud, minupoolne tolmeldamine samuti. Olen hoolas, kastan vajadusel. Kõik oleks nagu hästi, aga salakaval tõbi käib väljal ringi ning murrab mu esmapilgul ilusaid ja elujõulisi taimi; lehekese siit ja teise sealt, mõnel väädi korraga.... Olen nõutu. Ei oska teha muud kui järgneda, lehti näpistada, närbumisest haaratud taimi peenrast likvideerida.

Heitlik mai.

Kuu algul asun usinasti maad ettevalmistama, peenraid rajama. Erinevalt eelmisest kevadest ei istuta arbuuse liiga vara välja. Planeerin kasvukohaks sügisel ülesküntud heinamaa, mis ka korduva kevadise kultiveerimise järel sisaldab rikkalikult orasheina risoome.

Ilmad kuu esimesel dekaadil soojusega väga ei hiilga, kuid 10-11 mai paiku saabub suvi mõneks päevaks meie õuele. Nüüd kasutan võimalust ning istutan pooled arbuusiistikutest avamaale. Veel enne seda saan olulise õppetunni osaliseks. Eelmisel õhtul, ilusal ja soojal, viin istikukarbid väiksesse kilekasvuhoonesse, milles mullu meloneid kasvatasin. Jätan ööseks sinna. Järgmisel hommikul pean tõdema asjaolu, et külm on sees käinud - istikute lehed on longus. Longu vajuvad ka mu õlad, aga igaks juhuks haaran kastekannu ja soristan taimedele toasooja vett. Ja ennäe imet! Mõne aja pärast on lehed taas kikkis. Olen väga tänulik, et ei tule suvel ainult tomatite ja kaalikate-peetidega jännata. Ehk saab ikka arbuusi ka.

Ilm 11 mail on palav. Termomeeter näitab kuni 24 soojakraadi. Istutustööde käigus ununeb lõunasöök, vaid janu nõuab korduvalt kustutamist. Oma paikse kasvukoha saavad täna endale triploid Orange Sweet , Ace Pollinator - eelnimetatud sordile sobilik tolmeldatav sort, mis seemnepakiga kaasas. Nimelt ei produtseerivat triploidarbuuside isasõied piisavalt õietolmu, seega soovitatakse lähedale istutada mõni selline, millega sobiks tolmeldada seemneta arbuusitaimede emasõisi. Seda ei pea ilmtingimata ise tegema; putukad saavad suurepäraselt hakkama. Kaasasolevast instruktsioonist võib leida ka istutusskeemi: iga kolme järjestikku istutatud triploidi järel on üks tolmeldaja arbuusiistik. Selline paigutus pidavat tagama piisava viljumise. Minu skeem kujuneb pisut teistsuguseks.
Ka (pool-)pika valmimisajaga sordid istutan välja: Carolina Cross # 183, OshKirgizia , Congo , Tom Watson , Cal Sweet, Legacy, Sweet Siberian , Crimson Sweet, SweetFavorite .... ja Dixie Queen; igast 2-5 taime. Ja sordid nimedega KaChi 8 (Jaapan), Sunshine, New Hope , Golden Olive, Golden Dragon, ja Black Skin.
Sellisele kirjule sortimendile leian täna koha avamaal. Loomulikult vajavad taimed (topelt)looriga katmist. Ja lootust ning usku, et peavad vapralt vastu kevadistele heitlikele ilmadele, kuigi hetkel on tunne, et suvekuumus ei lahku iial.

Siiski, juba mõne päeva möödudes peale istutamist taandub suvesoojus ning asendub vihma, tuule ja jahedusega. Vaatamata sellele istutan 15. mai pilvisel-tuulisel päeval, mil õhutemperatuur küündib vaid 13 soojakraadini, veel mõned taimed peenrasse. Julgen riskida, kuna eelnevalt selgitan välja loorialuse õhusooja, milleks kujuneb minu üllatuseks +17 C mustal kattekilel. Seda tänu pilvetagusele päikesele.

Pole midagi parata; püsiv niiskus ja jahedus panevad mu taimed proovile. Õnneks teevad ilmaolud kuu lõpus pöörde paremuse poole nii, et 29ndal mail istutan välja ka viimased arbuusiistikud. Temperatuurid tõusevad sedavõrd, et heidan katteloorid kõrvale ning hindan taimede olukorda. Üldiselt on nad kenasti hakkama saanud, kuid siiski mõni närbunud. Huvitaval kombel saab kõige rohkem kannatada Sunshine. Vist liig väiksed olid nad istutusfaasis ja algusest peale visad idanema. Teine kollane sort nimega New Hope on tunduvalt elujõulisem. Loobumise märke ilmutab ka Carolina Cross´i üks taim; kaks vaid peenras ongi.

Veel pistan mõne seemne potti, et asendada tühjad kohad peenras noorte istikutega. Ongi tore augusti lõpus neilt vilju korjata. Selgemast selgem on, et Carolina Crossi juurde ei kasvata; liiga pikk tal valmimisaeg - 100 päeva.

Potipõllunduse hooaeg, alga!

Käes aprill! Aeg keha ja vaim põlluharimisrõõmudeks valmis seada. Olen neti teel soetanud üsna kireva valiku arbuusisorte ja 3ndal aprillil teen otsa lahti - poetan mulda kaks pika kasvuajaga kollakasvalget arbuusiseemet nimega Carolina Cross #183, et teada saada, kui kaua nende idanemine aega võtab. Seemned on üsna tavapäratut värvi. Nagu kõrvitsal, aga pisut väiksemad.
Üks asi jääb hinge kripeldama... Nimelt, tehes inventuuri sügisel tellitud ja talveks tallele pandud seemnepakkide üle, avastan justnimelt Carolina Cross´i pakendilt sordinimetuse järel numbrierinevuse...mitte 183, aga 180... Nüüd ei teagi, kas idanemas on sort mida kasvatada plaanisin või on tegemist sootuks mõne teisega. Sügisel kaupa kätte saades ei pannud erinevust tähele, muidu oleks müüjalt järele pärinud. Mis seal ikka. Tuleb olla kannatlik, kuni ühel ilusal päeval on viljad paisumas, juhul kui sellise pika valmimise ajaga (100 päeva) arbuus meie kliimas ikka kasvada tahab. Küllap siiski, kui ilma on, usutlen endamisi.
Ja tänaseks, seega 9 päeva hiljem, on esimene uudistaja nina mulla seest välja pistnud. Teretulemast siia päikese alla!
Põhiline külviaeg jääb siiski aprilli keskpaika. Leian, et väga vara ei ole mõttekas taimi ette kasvatada; maa peab kenasti üles soojenema. Pole ka hea lasta taimedel pottides välja venida ega juurekaval hõivata kogu potisisu.

Kuna olen kortermaja elanik ja taimelavaks on aknalauad, siis aprilli lõpu poole julgen viia oma "tibukesed" vanemate poole kütteta kasvuhoonesse, kus päevaajal jagub sooja ja valgust piisavalt. Ööseks, aga esialgu toimetan nad tuppa, hiljem piisab loorijupiga katmisest. Nõndaviisi külvates ja pikeerides, taimekastidega kasvuhoonest tuppa ja tagasi rännates, nagu kass poegadega, kulgeb aprillikuu...

Hiline avastus.

Ühel sügispäeval keset oktoobrikuud leiab isa keldririiulilt kopsaka arbuusi ja juhtumisi päevi hiljem maal toidulaua ääres mainib leiust meilegi. Omateada on kõik viljad ammu ära söödud??... Otsustame pühapäeva õhtul pärast maalt naasmist ja vanemate juures saunaskäiku asja keldrisse uurima minna. Mu silmad lähevad õige suureks, kui mees ilmub nähtavale ca 6-kilose arbuusiga. Karta on, et see sell on pea kaks kuud oma hoiukohta moosidega jaganud.



Koputan sõrmenukkidega vastu koort; kõla õige tuhm. Arbuusi alumisel poolel on pind pöidlaga vajutades veidi pehme. Ei julge loota, et avamisel särtspunane ja värskelt lõhnav viljaliha vastu vaatab. Pauku ei käi ja sisu laiali voolama ei hakka, kui nuga vilja poolitab. Minu üllatuseks ei näe viljaliha sugugi nii halb välja; on küll kollakat tooni juurde lisandunud, ja ka aroom on täitsa olemas. Siiski miski mind söömise juures häirib, nii et piirdun paari-kolme suutäiega. Aga teised. Nemad ei ole maitse osas üldse nõnda nõudlikud kui mina. Lõbus on vaadata, kuidas kaassööjad poolele arbuusile päkad silma ajavad. Ja kiidavad. Hoiatan neid esmaspäeval asetleidvate seedekorratuste eest (mis jäävad ilmnemata). Mul on aga siiralt kahju, et arbuusile keegi varem jälile ei saanud. Mõelda vaid, kui maitsev oleks võinud see olla 2-3 (või enam) nädalat tagasi!...