Aprill - pikaldane algus.
Astun ühte jalga lumiste päevadega ning salamisi loodan, et kevad veel mu uksele ei koputa. Veel ei tahaks lubada endasse seda ärevust ja erutust, mis kevadplaane tehes ja realiseerides mind valdab. Praegu on mugav sõita tööle ja koju ning nädalavahetustel niisama nipet-näpet korda saata. Tasa ja targu teen algust seemnete külviga. Selge on,et nii palju sorte sel suvel ei kasvata. Rohkem kui arbuusi, ihkan toidulauale tomateid, kurke, paprikaid ja muud omakasvatatud puhast taimekraami.
Milliseid arbuusisorte sel korral mulda pista? Valikutegemine polegi kerge. Congo´t ja Osh Kirgzia´t tahaks küll jälle maitsta. Aprilli algul poetangi mõne seemne potti. Kas aga selle suve ilmad on nende sortide kasvatamiseks soodsad, see on iseküsimus. Peab üritama, mis muud. Sel aastal midagi uut arbuusinduses ei proovi. Ilmad on kuidagi unised ja minu põlluharija vaim niisamuti. Tasapisi siiski täituvad aknalauad pottide ja mullapuruga ning ootan soojemaid päevi, et kogu "lasteaed" sujuvalt vanemate poole kasvuhoonesse üle viia, kuniks õige aeg nad kasvukohale istutada.
Mai - maiste toimetuste aeg.
Hakkame jälle regulaarselt maal käima. Sõrm, käsi, kogu olemus on jälle antud taimekasvatuse võluilma, nüüd tuleb täiega tegutseda. ...Ja midagi pole parata; nädalavahetus on paganama üürike. Puhkepäevadest saab võetud viimast, nii et argipäevane istuva loomuga töö kulub marjaks ära.
Kuu lõpus saavad arbuusipeenrad ka lõpuks valmis ning 27ndal mail istutan taimed maha. Kaared maasse, loorid peale. Süda rahul. Asi tehtud. Rohkemat ei suuda, sest uued toimetused ootamas.
Juuni "õnnistab" sagedaste vihmasadudega, niisamuti kui mai. Ja kõplamaitsega suus. Selles mõttes on hästi, et ei pea äsja muldapistetud aeglaselt idanevate seemnete pärast pingutama. Üsna varsti on ninaotsad paistmas usinasti mühava umbrohu sees. Jah, kõplale ja näppudele tuleb anda valu. Üritan selles osas hoida kõrget profiili, sest eelmise suve lõpp on selgelt meeles, kui umbrohumajandus kasvas üle pea ning enne sügiskündi tuli vikat appi võtta. Püüan nüüd olla järjekindlam, kuigi täna kipun edukas ettevõtmises juba kahtlema; muld on nii-nii märg, et kõpla aas kogub vaid pori. Lihtsam on rohututist kinni haarata ja välja tõmmata ning veel parem, kui siis otsemaid ka ämbrisse koguda.
Tegelikult on rohimine ja kõplamine mõnusad, minu jaoks tõeliselt teraapilised tegevused. Aga ainult siis, kui on piisavalt aega ja ilma.
7. juuni paiku hakkavad õitsema ka osade arbuuside isasõied, kuid taimed ise on nigelavõitu; põevad jahedust, liigniiskust ja ümberistutamist. Küllap kosuvad, kui ilmad paranevad.
Alles nüüd, päris juuni viimastel päevadel on taimed lopsakust kogunud ja valmis avama ka emasõied. Mullu võis siin-seal juba kasvavaid arbuusimugulaid üle lugeda.
Päevad, eriti ööd küll nii soojad ei ole, et katteloorid rahumeeli kõrvale heita. Seetõttu jätan peenra otsad lahti päevadeks, kui mind kohapeal ei ole. Muul ajal, kui ilm vähegi lubab, on loorid maas ja tupsutan nii mõnelegi emasõie südamikule viljastavat õietolmu.
On, kuidas nende ilmadega on. Looduse, Ilmataadi tahtmiste vastu ei saa. Muretsemine ei aita. Elan parem päev korraga, teen seda, mis minu võimuses ja võtan tänuga vastu, mida Elu mulle kingib. Täna, iga päev, iga hetk.
Astun ühte jalga lumiste päevadega ning salamisi loodan, et kevad veel mu uksele ei koputa. Veel ei tahaks lubada endasse seda ärevust ja erutust, mis kevadplaane tehes ja realiseerides mind valdab. Praegu on mugav sõita tööle ja koju ning nädalavahetustel niisama nipet-näpet korda saata. Tasa ja targu teen algust seemnete külviga. Selge on,et nii palju sorte sel suvel ei kasvata. Rohkem kui arbuusi, ihkan toidulauale tomateid, kurke, paprikaid ja muud omakasvatatud puhast taimekraami.
Milliseid arbuusisorte sel korral mulda pista? Valikutegemine polegi kerge. Congo´t ja Osh Kirgzia´t tahaks küll jälle maitsta. Aprilli algul poetangi mõne seemne potti. Kas aga selle suve ilmad on nende sortide kasvatamiseks soodsad, see on iseküsimus. Peab üritama, mis muud. Sel aastal midagi uut arbuusinduses ei proovi. Ilmad on kuidagi unised ja minu põlluharija vaim niisamuti. Tasapisi siiski täituvad aknalauad pottide ja mullapuruga ning ootan soojemaid päevi, et kogu "lasteaed" sujuvalt vanemate poole kasvuhoonesse üle viia, kuniks õige aeg nad kasvukohale istutada.
Mai - maiste toimetuste aeg.
Hakkame jälle regulaarselt maal käima. Sõrm, käsi, kogu olemus on jälle antud taimekasvatuse võluilma, nüüd tuleb täiega tegutseda. ...Ja midagi pole parata; nädalavahetus on paganama üürike. Puhkepäevadest saab võetud viimast, nii et argipäevane istuva loomuga töö kulub marjaks ära.
Kuu lõpus saavad arbuusipeenrad ka lõpuks valmis ning 27ndal mail istutan taimed maha. Kaared maasse, loorid peale. Süda rahul. Asi tehtud. Rohkemat ei suuda, sest uued toimetused ootamas.
Juuni "õnnistab" sagedaste vihmasadudega, niisamuti kui mai. Ja kõplamaitsega suus. Selles mõttes on hästi, et ei pea äsja muldapistetud aeglaselt idanevate seemnete pärast pingutama. Üsna varsti on ninaotsad paistmas usinasti mühava umbrohu sees. Jah, kõplale ja näppudele tuleb anda valu. Üritan selles osas hoida kõrget profiili, sest eelmise suve lõpp on selgelt meeles, kui umbrohumajandus kasvas üle pea ning enne sügiskündi tuli vikat appi võtta. Püüan nüüd olla järjekindlam, kuigi täna kipun edukas ettevõtmises juba kahtlema; muld on nii-nii märg, et kõpla aas kogub vaid pori. Lihtsam on rohututist kinni haarata ja välja tõmmata ning veel parem, kui siis otsemaid ka ämbrisse koguda.
Tegelikult on rohimine ja kõplamine mõnusad, minu jaoks tõeliselt teraapilised tegevused. Aga ainult siis, kui on piisavalt aega ja ilma.7. juuni paiku hakkavad õitsema ka osade arbuuside isasõied, kuid taimed ise on nigelavõitu; põevad jahedust, liigniiskust ja ümberistutamist. Küllap kosuvad, kui ilmad paranevad.
Päevad, eriti ööd küll nii soojad ei ole, et katteloorid rahumeeli kõrvale heita. Seetõttu jätan peenra otsad lahti päevadeks, kui mind kohapeal ei ole. Muul ajal, kui ilm vähegi lubab, on loorid maas ja tupsutan nii mõnelegi emasõie südamikule viljastavat õietolmu.
On, kuidas nende ilmadega on. Looduse, Ilmataadi tahtmiste vastu ei saa. Muretsemine ei aita. Elan parem päev korraga, teen seda, mis minu võimuses ja võtan tänuga vastu, mida Elu mulle kingib. Täna, iga päev, iga hetk.
