Tallinnas kallab täna pangega. Ülemiste Vanake pahurdab? Pildid uputavatest linnatänavatest, veevangi jäänud autodest ja inimestest, mis Delfi uudisteportaalis üleval, panevad kaasa tundma. Meil siin ei saja. Õnneks. On küll pilvine ja tuuline, kuid põhiline, et ei saja.
Enamus arbuuse toon peenrast ära juba mõni päev varem, et säästa neid vihmast. Ega vesi midagi halba tee, aga kusagilt on mällu sööbinud teadmine, et enne saagi koristust pole arukas kasta - lahjendab viljas olevad suhkrud ja kes teab, võib-olla põhjustab ka viljaliha lõhenemist. Päris sada protsenti mu ettevõtmine ei õnnestu; ühe korraliku raksu äikesevihma mu taimed saavad, olgugi et kileribad kaitseks peale organiseeritud. Tugev tormituul pühib need lihtsalt minema.
Tänased üllatajad on siin; valik erinevaid sorte, mida oleks põnev üheskoos ära proovida. Ehk leiab mõne uue lemmikugi nende seast.
Keskpäevaks või peale seda on seltskond enam-vähem koos - arbuuside sööjaid üheksateist. Mõned jäävad hiljaks, jõuavad veel enne õhtut.
Aga meie alustame - tõmbame vanaema kootud vaiba murule valla ning algab arbuuside paraad ehk väljanäitus - kallis abikaasa toimetab viljapallid paarikaupa vaibale ritta. Kokku kümme mahlast selli.
Kuna klassikaline arbuus on ajast aega olnud punase või roosa viljalihaga, siis teemegi sellisega algust. Vasakult esimene, pikliku ja tumerohelisega koorega 4,1-kilone Petite Black Honey, suhteliselt kiiresti valmiv sort, avab ametlikult degusteerimise osa. Mulle ta meeldib nii maitse, kuju, kui ka massi poolest - ei ole liiga suur, ega liiga väike. Mitme peale käib jõud üle. 
Lõhed on viljalihas, kuid sisu ise on mõnusalt magus, kerge ja mahlane. Hea algus. Kaheksa osalist on valmis ka sortidele kümnepalli skaalas hindeid andma, mille aluseks oma vaba valik, olgu selleks siis maitse, seemnete värv, koore paksus, vilja suurus või misiganes. Tõenäoliselt hinnatakse enamjaolt ikka maitset. Petite Black Honey keskmiseks hindeks kujuneb 7,25. Arvan, et päris kena tulemus.
Vaibalt järgmine on 4,7 kg kaaluv Golden Olive - imeilusa kuldkollase koorega, samuti piklik ja roosakaspunase sisuga sort.
Kooreosa on tal pisut paksem, kui eelmisel sordil, pragu viljalihas, seemneid suhteliselt vähe. Valmib samuti 28 päeva õitsemisest. Mahe ja maitsev. Kogub enamuselt hindajatest 8 punkti, nii et keskmiseks skooriks 7,8 palli.
Kolmas katsealune kannab väga ilusat nime - Gift of the Sun ehk Podarok Solntsa - tegemist vene sordiga. Ka välimus on paljulubav - kollase ja kaunilt ümara joonega. Valmib ca 27-33 päeva õitsemisest ja keskmiseks massiks peetakse 3,5-4kg. Meie oma kaalub 5,3 kg.
Kooreosa on õige jäme, moodustades suure osa vilja massist. Maitseomadustelt üsna tagasihoidlik; kergelt hapukas-magus, peaaegu maitsetu. Kannab endas üleküpsemise märke, kuigi viibib peenras 32 päeva.... Kogub keskmiseks hindeks 4,25 palli.
Järgmisena võtame vaatluse alla kaks kollase viljalihaga
sorti: selle aasta uusüritaja New Hope ja eelmisel suvel kiidusõnu kogunud Sunshine. Viimane on ümar-ovaalse kujuga. Valmimiseaeg mõlemal enam-vähem sama: New Hope´il 30-35, Sunshine´il 35 päeva viljumisest.
Idanevuse poolest tundub New Hope olema usinam, elujõulisem.
Niisiis lõikame kõigepealt lahti järjekorras eespool oleva ja mõõdult suurema vilja.
Ahvatlevalt mahlane ja kollane viljaliha kutsub haarama lõigu järele, mis ongi väga magus, värskendades maitsemeeli Podarok Solntsa järel. 
Suur poolehoid New Hope´ile avaldub selgesti ka punktiarvestuses, kogudes keskmiseks skooriks ühtekokku 8,25 punni. Nelja maitstud arbuusi seas hetkel esikohal.
Kas suudab Sunshine veel muljet avaldada? Peab tunnistama, et visuaalne pool ei jää karvavõrdki alla hinnatud konkurendile.
Minu üllatuseks pole viljalihas ühtegi mõra. Maitselt sama magus, kui eelmine või kui, siis õige pisut parem. Ju nii ka on, kuna keskmiseks punktisummaks tuleb Sunshine´ile 8,88!!!
Nüüd on järg suhteliselt pika valmimise ajaga sordi käes. "Magus siberlane", kui tõlkida eesti keelde. Peab tunnistama, et see on täna ainus mittehübriid, mida on hinnatud kõrgelt juba aastal 1901. Sort, mida säilitatud tänini. Valmib 40-45 päeva viljumisest; üsna kaua.
Viljaliha on õrnoranž, aprikoosikarva, mahedalt magus, seemned helepruunid. Keskmiseks hindeks kujuneb 7.
Järgmisena tuleb mu kauaoodatud Orange Sweet, triploid, mis eduka kasvatamise korral ei peaks sisaldama seemneid. No kui, siis vaid mõne juhusliku. Teadupärast on sellel sordil, nagu ka teistel oranži sisuga arbuusidel, kalduvus viljaliha lõhenemisele. Nõnda ka on.
Imetlen tema apelsinikarva sisu. Nii kaunis ja ahvatlev säravkollase Sunshine´i kõrval. Degusteerides juba seitsmendat arbuusi, peab mainima, et on väga keeruline võrrelda, hinnata, kirjeldada. Kõik on juba sassis, esimesed maitseelamused mälust pühitud. 
Vaatamata suurele lõhele viljalihas, on ta maitselt väga magus, karge, ehk pisut tihke koore lähedalt, sisaldades valgeid seemnealgeid. Kuna teda esmakordselt sel suvel maitsen, ei ole mul võrdlusmomenti sama sordi teiste viljadega. Igatahes olen tulemusega rahul. Degusteerijatelt kogub keskmiseks hindeks 7,8 punkti.
Kaheksandana lõikame lahti eelmise suve favoriidi Sweet Favorite´i. Mullu üllatas see sort priskete viljadega, mille suurimaks massiks kujunes 10,5 kg. Tänane väljavalitu kaalub 5,5 kg.
Viljaliha on küps, ülimagus, pehme, maitsev.... Läheb 9 punktiga juhtima edetabelit.
Eelviimasena võtame ette pikliku kujuga punase sisuga jaapanlase KaChi 8. Valmib mõned päevad kiiremini, kui Sweet Favorite. Sarnaselt eelmisele on viljaliha sama ilus, mahlane, värske, karge. Mõnus. Abikaasa lemmik.
Sweet Favorite versus KaChi 8. Kumb on parem? Jään vastuse võlgu. Mõlemad on minu arvates võrdselt maitsvad; ei saa eelistada üht teisele. KaChi 8 saab küll pisut vähem hääli; 8,25 punkti, jagades kohta New Hope´iga.
Kogu sellele arbuuside mekkimise jandile paneb punkti 3,1-kilone Yellow Jade. Kuuldavasti on juba kõigil arbuuside degusteerimisest isu täis saanud ja maitsemeeled igatsemas millegi soolase järele, aga veel pole kõik. Koerast on üle saadud, nüüd nõks pingutamist ja siis on tänaseks arbuusidega ühel pool!
Lahti lõigatud vili on tõeline rõõmurull; suu naerul, mustad hambad välkumas!
Loobuksin hea meelega viimase arbuusi maitsmisest, kuna ei kuulu mu lemmikute hulka, seda enam, et kõht igat sorti ja värvi viljaliha pilgeni täis. Tellin endale kõige pisema tüki. See on magus nagu suhkur, isegi koore lähedalt. Suureks üllatuseks lajatab ta oma sarmikuse ja pealetükkiva maitsega nii, et kogub endale maksimumpunktid 9,25 ning tuleb hindamise alusel võitjaks!
Ma kipun küll meelsamini eelistama punase viljalihaga sorte, kuid aiman juba ette, et ka järgmisel hooajal leiab Yellow Jade koha mu peenras. Ta on liiga hea, et teda mitte kasvatada; viljub usinasti, valmib kiiresti, tal on tugev haiguskindlus, näeb ilus välja, koor on imeõhuke, paraja suurusega, nii et jaksad käe otsas kanda ja ka ära süüa... Positiivseid omadusi jagub piisavalt. Aga järgmise suveni on aega maa ja ilm. Veel on peenras mõned äraproovimata sordid, mis hääde ilmade korral küpseks saavad. Elame-näeme.
Keskpäevaks või peale seda on seltskond enam-vähem koos - arbuuside sööjaid üheksateist. Mõned jäävad hiljaks, jõuavad veel enne õhtut.
Aga meie alustame - tõmbame vanaema kootud vaiba murule valla ning algab arbuuside paraad ehk väljanäitus - kallis abikaasa toimetab viljapallid paarikaupa vaibale ritta. Kokku kümme mahlast selli.
Kuna klassikaline arbuus on ajast aega olnud punase või roosa viljalihaga, siis teemegi sellisega algust. Vasakult esimene, pikliku ja tumerohelisega koorega 4,1-kilone Petite Black Honey, suhteliselt kiiresti valmiv sort, avab ametlikult degusteerimise osa. Mulle ta meeldib nii maitse, kuju, kui ka massi poolest - ei ole liiga suur, ega liiga väike. Mitme peale käib jõud üle. Lõhed on viljalihas, kuid sisu ise on mõnusalt magus, kerge ja mahlane. Hea algus. Kaheksa osalist on valmis ka sortidele kümnepalli skaalas hindeid andma, mille aluseks oma vaba valik, olgu selleks siis maitse, seemnete värv, koore paksus, vilja suurus või misiganes. Tõenäoliselt hinnatakse enamjaolt ikka maitset. Petite Black Honey keskmiseks hindeks kujuneb 7,25. Arvan, et päris kena tulemus.
Vaibalt järgmine on 4,7 kg kaaluv Golden Olive - imeilusa kuldkollase koorega, samuti piklik ja roosakaspunase sisuga sort.
Kooreosa on tal pisut paksem, kui eelmisel sordil, pragu viljalihas, seemneid suhteliselt vähe. Valmib samuti 28 päeva õitsemisest. Mahe ja maitsev. Kogub enamuselt hindajatest 8 punkti, nii et keskmiseks skooriks 7,8 palli.
Kolmas katsealune kannab väga ilusat nime - Gift of the Sun ehk Podarok Solntsa - tegemist vene sordiga. Ka välimus on paljulubav - kollase ja kaunilt ümara joonega. Valmib ca 27-33 päeva õitsemisest ja keskmiseks massiks peetakse 3,5-4kg. Meie oma kaalub 5,3 kg.
Kooreosa on õige jäme, moodustades suure osa vilja massist. Maitseomadustelt üsna tagasihoidlik; kergelt hapukas-magus, peaaegu maitsetu. Kannab endas üleküpsemise märke, kuigi viibib peenras 32 päeva.... Kogub keskmiseks hindeks 4,25 palli.
Järgmisena võtame vaatluse alla kaks kollase viljalihaga
sorti: selle aasta uusüritaja New Hope ja eelmisel suvel kiidusõnu kogunud Sunshine. Viimane on ümar-ovaalse kujuga. Valmimiseaeg mõlemal enam-vähem sama: New Hope´il 30-35, Sunshine´il 35 päeva viljumisest.
Idanevuse poolest tundub New Hope olema usinam, elujõulisem.
Niisiis lõikame kõigepealt lahti järjekorras eespool oleva ja mõõdult suurema vilja.
Ahvatlevalt mahlane ja kollane viljaliha kutsub haarama lõigu järele, mis ongi väga magus, värskendades maitsemeeli Podarok Solntsa järel. Suur poolehoid New Hope´ile avaldub selgesti ka punktiarvestuses, kogudes keskmiseks skooriks ühtekokku 8,25 punni. Nelja maitstud arbuusi seas hetkel esikohal.
Kas suudab Sunshine veel muljet avaldada? Peab tunnistama, et visuaalne pool ei jää karvavõrdki alla hinnatud konkurendile.
Minu üllatuseks pole viljalihas ühtegi mõra. Maitselt sama magus, kui eelmine või kui, siis õige pisut parem. Ju nii ka on, kuna keskmiseks punktisummaks tuleb Sunshine´ile 8,88!!!
Nüüd on järg suhteliselt pika valmimise ajaga sordi käes. "Magus siberlane", kui tõlkida eesti keelde. Peab tunnistama, et see on täna ainus mittehübriid, mida on hinnatud kõrgelt juba aastal 1901. Sort, mida säilitatud tänini. Valmib 40-45 päeva viljumisest; üsna kaua.
Viljaliha on õrnoranž, aprikoosikarva, mahedalt magus, seemned helepruunid. Keskmiseks hindeks kujuneb 7.
Järgmisena tuleb mu kauaoodatud Orange Sweet, triploid, mis eduka kasvatamise korral ei peaks sisaldama seemneid. No kui, siis vaid mõne juhusliku. Teadupärast on sellel sordil, nagu ka teistel oranži sisuga arbuusidel, kalduvus viljaliha lõhenemisele. Nõnda ka on.
Imetlen tema apelsinikarva sisu. Nii kaunis ja ahvatlev säravkollase Sunshine´i kõrval. Degusteerides juba seitsmendat arbuusi, peab mainima, et on väga keeruline võrrelda, hinnata, kirjeldada. Kõik on juba sassis, esimesed maitseelamused mälust pühitud. Vaatamata suurele lõhele viljalihas, on ta maitselt väga magus, karge, ehk pisut tihke koore lähedalt, sisaldades valgeid seemnealgeid. Kuna teda esmakordselt sel suvel maitsen, ei ole mul võrdlusmomenti sama sordi teiste viljadega. Igatahes olen tulemusega rahul. Degusteerijatelt kogub keskmiseks hindeks 7,8 punkti.
Kaheksandana lõikame lahti eelmise suve favoriidi Sweet Favorite´i. Mullu üllatas see sort priskete viljadega, mille suurimaks massiks kujunes 10,5 kg. Tänane väljavalitu kaalub 5,5 kg.
Viljaliha on küps, ülimagus, pehme, maitsev.... Läheb 9 punktiga juhtima edetabelit.
Eelviimasena võtame ette pikliku kujuga punase sisuga jaapanlase KaChi 8. Valmib mõned päevad kiiremini, kui Sweet Favorite. Sarnaselt eelmisele on viljaliha sama ilus, mahlane, värske, karge. Mõnus. Abikaasa lemmik.
Sweet Favorite versus KaChi 8. Kumb on parem? Jään vastuse võlgu. Mõlemad on minu arvates võrdselt maitsvad; ei saa eelistada üht teisele. KaChi 8 saab küll pisut vähem hääli; 8,25 punkti, jagades kohta New Hope´iga.
Kogu sellele arbuuside mekkimise jandile paneb punkti 3,1-kilone Yellow Jade. Kuuldavasti on juba kõigil arbuuside degusteerimisest isu täis saanud ja maitsemeeled igatsemas millegi soolase järele, aga veel pole kõik. Koerast on üle saadud, nüüd nõks pingutamist ja siis on tänaseks arbuusidega ühel pool!
Lahti lõigatud vili on tõeline rõõmurull; suu naerul, mustad hambad välkumas!
Loobuksin hea meelega viimase arbuusi maitsmisest, kuna ei kuulu mu lemmikute hulka, seda enam, et kõht igat sorti ja värvi viljaliha pilgeni täis. Tellin endale kõige pisema tüki. See on magus nagu suhkur, isegi koore lähedalt. Suureks üllatuseks lajatab ta oma sarmikuse ja pealetükkiva maitsega nii, et kogub endale maksimumpunktid 9,25 ning tuleb hindamise alusel võitjaks!
Ma kipun küll meelsamini eelistama punase viljalihaga sorte, kuid aiman juba ette, et ka järgmisel hooajal leiab Yellow Jade koha mu peenras. Ta on liiga hea, et teda mitte kasvatada; viljub usinasti, valmib kiiresti, tal on tugev haiguskindlus, näeb ilus välja, koor on imeõhuke, paraja suurusega, nii et jaksad käe otsas kanda ja ka ära süüa... Positiivseid omadusi jagub piisavalt. Aga järgmise suveni on aega maa ja ilm. Veel on peenras mõned äraproovimata sordid, mis hääde ilmade korral küpseks saavad. Elame-näeme.
Arvestades tolmeldamise kuupäeva, tundub et võiks minna juba arbuusile, kuna peenras kollendab hulk lühikese valmimisajaga suhteliselt väikesemõõdulisi viljapalle sordinimetusega Yellow Jade. Esimesed emasõied viljuvad 17-19 juunil. Nüüd 24 päeva hiljem võtan neli kollast arbuusi kaasa. Tulemas ka ema sünnipäev, nii et tore viia kostiks üks päikeseliselt rõõmus ja mahlane vili.
Olgugi, et Yellow Jade on kaalult üsna tagasihoidlik, ca 1-2,5, aga ka 3,4 kg pingutab välja, valmib ta kiiremini, kui näiteks Eestis enimtuntud ja kasvatatud Sugar Baby. Tundub ka, et haiguste suhtes on see hübriidsort vähem vastuvõtlik. Viljub üsna usinasti. Koor on õhuke ja õrn. Arvan, et pole paremat üllatust, kui viia sõbrale-tuttavale üks kelmikalt kollane ja mahlaselt magus arbuusipall. 
Juuni lõpus avastan arbuusilehe alumiselt küljelt läikivad munad. Teen igaks juhuks ka fotojäädvustuse, kuid kellega tegu, ei oska midagi arvata; ei head ega halba. Samasugused 
Siin ei aita muud, kui tuleb taim välja kiskuda, kuna närtsinud lehtedega vili edasi ei edene. Uurin jätkuvalt taime juureosa, lõikan peavarre piki pooleks, aga midagi kahtlast ei oska täheldada.
Vili on sirgunud liitrisest piimakannust suuremaks ja kaal jääb kusagile paari kilo kanti.